Kui inimesed vankumatult Jumalasse uskusid, siis võisid hätta sattunud lapsevanemad oma võsukesed Jumala hoolde jätta või kiirendatud korras tema juurde saata. Ilmalikustumise käigus on vastutus aga üha rohkem vajunud inimese kaela ja pendel kipub vägisi teise äärmusse. Lapsepõlv pole enam ettevalmistus täiskasvanueaks, vaid miski “mis tuleb lastele jätta”, kunstlik maailm, kus kehtivad täiskasvanumaailmast üha erinevamad reeglid. Üleminek ühest teise muutub üha traumaatilisemaks.

Oma arvamus

Oma arvamuse fetišeerimine on üldise vaimse allakäigu tunnuseid. Inimene, kes juba teadmise maitse suhu on saanud, katsub võimalikult harva laskuda madalaima tunnetusliku tasandini – oma mõtte ja arvamuseni. Arvamine pole ju tunnetuslik meetod! See on õlekõrs, mille järele haarab teadmatusse uppuja. Küsi targemalt, uuri järele, tee selgeks, guugelda!

Loovus

Loovus on samuti üks praeguse aja märksõnu. “Lähenege loovalt! Laske fantaasial lennata!” hüüavad lugematud masinlikud koolitajad zombistunud karjadele loovtubades, -keskustes, -ringides, -laborites. Loovalt keeratakse rooli, maitsestatakse putru, plötsitakse saviga ja tehakse paber vesivärviseks. Abraham Maslow on aga õigusega öelnud, et loovus pole õppimise tüüp, vaid selle vastand, sest õppimine on kogemuste ja teadmiste omandamine, loovus kogemuse eiramine ja leiutamine. Milleks õppida perioodilisustabelit või prantsuse keelt või ajalugu, kui saab need loovalt leiutada!

Seksuaalmoraal

Üldrahvalik heteroseksuaalne monogaamia langetab nafta- ja elektrihinda sama tõhusalt kui nirgi ohverdamine hiies. Rootsi panku ei pane see vist ka leebuma. Kodune ülesanne: milliseid ühiskondlikke protsesse ja mil määral mõjutab psühhohügieeniline optimeerimine sigimisest lahutatud seksuaalsfääris? (Vt ka Oma arvamus)