Eesti lastefilm on kirjanduse nägu
Hiljaaegu Eesti Ekspressi tellijate postkasti potsatanud “Naksitrallid” tõi enesega ahvatleva sõnumi, et ajaleht hakkab koos kirjastusega Hea Lugu ja Eesti Filmi Instituudiga oma tellijatele mõeldes välja andma eesti lastefilmide sarja. Kolmkümmend filmi on jagatud kuude komplekti, viimane plaat jõuab huvilisteni tuleva aasta aprilli lõpus.
Sarja koostajad rõhutavad, et välja antakse kogu eesti lastefilmi (ja filmitegijate, samuti tegelaste) paremik läbi aegade. Tõepoolest, oodata on nii Kutsu Jukut (1931) kui lõunamaale reisinud koeratüdruk Lottet (2000) ja teisi toredaid, kelle filmide esmalinastused nende kahe vahva kutsika vahele jäävad. Alapealkiri “Kogu pere filmisari” lubab kampa võtta ka Priit Pärna, Riho Undi ja teiste animafilmi meistrite loomingut, mis rangelt võttes lastele suunatud pole.
Põgusa vaatluse tulemusel jäi mulje, mis uurimisel kinnitust leidis, et filmivalik on lastekirjanduse nägu. Lavastajate lemmikud tunduvad olevat Oskar Luts, Eno Raud, Aino Pervik ja Andrus Kivirähk. Viimane küll stsenaristina, kes filmiloo juturaamatuks mudib.
Tubli kolmandik ilmuma hakkavast on ammutanud ainest jutustustest-muinasjuttudest (“Kallis härra Q”, “Metsluiged”, “Karoliine hõbelõng”) või vormistatud pärast linadebüüti raamatuks (“Klaabu”, “Ruudi”, “Lepatriinude jõulud”).
Mõni lugu on teinud läbi teekonna rahvaluulest raamatuks, raamatust animafilmiks ja animafilmist on mindud uuesti nn paberkandjale (“Kilplased” ja “Suur Tõll”). Kaheksakümnendatel ilmus raamatusari “Multifilm”, sai lugeda filmi-Krõlli lugu ja küsida koos Priit Pärna tegelasega “kas maakera on ümmargune?”. (Muuseas, filmi-Krõll oli pigem Pätu kauge esivanem kui see rõõmupall, keda lapsed raamatust teavad.)
Eesti lastekirjandus ja lastefilm on nagu õed – üks vanem kui teine, teine moekam kui esimene, üks enda arust targem kui teine, teine enda arust edukam kui esimene. Nii või teisiti, tegemist on ühe pere võsukestega. Sageli erineb filmiversioon kirjandusteosest. Õige ka, filmi eesmärk ei tohikski olla pelgalt portreteerimine-illustreerimine. Mõnel puhul oleme valmis lavastaja vaatenurka aktsepteerima ja unustame kergel käel, kuidas asjad raamatus arenesid.
“Nukitsameest” on õnnistatud sedasorti agressiivselt jõulise filmivariandiga. Kontrast metsaelu ja koduse idülli vahel edastab oma sõnumi valjemal häälel kui raamat. Vaikselt naeru mügistav Luts jääb kriiskava metsamoori varju.
Sageli on aga lapsepõlves loetu nii kõvasti hinge küljes kinni, et filmiversioonil ei ole mingit lootust. Ehkki oleme valmis selle eesmärke ja väljendusvahendeid aktsepteerima. “Naksitrallid” kirjutas Eno Raud ja joonistas Edgar Valter. Mõlema maailmanägemine oli humoorikas, soe ja helge. Ekraanilt vaatab aga vastu tumedatooniline ohudraama, päris pisikeste jaoks lausa õõvafilm. Samas edastab Paistiku linateos Raua sõnumi looduses nii olulise tasakaalu säilitamise koha pealt kadudeta ja mõjusalt. Valteri Ramsese vempude linaletoomisel jäi Heiki Ernits autori tundetoonile truuks.
Emmeliinel, vabandust, “Kunksmooril” läks märksa paremini. Heino Parsi nukufilmid on tehtud Perviku raamatute võtmes, sama salapärased, tiba naljakad ja kannavad juttude tundetooni ning peamisi ideesid. “Arabellal...” siinkirjutaja arust nii hästi ei läinud. Tõrvatilgaks on Peeter Simmi põnevas ja sisukas filmis Hassan ehk Aadu, keda kehastas Urmas Kibuspuu. Heade poole (ainsa?) esindajana on too viledaks kulunud rännumees liiga hädise olemisega, liiga Jaan Tatikas, otsekui sestsinatsest telefilmist kostüümi vahetamata “Arabellasse...” astunud, lennumasinahakatis tükkepidi kainlus, et selle kallal uues filmis edasi nokitseda. Perviku Hassan seevastu oli rändaja, kes võimeline enese eest ka mõõgaga seisma. Aga ta ei taha ja valib võitluseks kurja vastu teised vahendid. Kahjuks läks kärpesse ka kogu liin mustlaste ja Mirkoga.
Sarjas ilmuvatest filmidest pealkirjaga “Keskpäev”, “Tuli öös”, “Kuhu põgenevad hinged” ei oska esmapilgul arvata, et nende aluseks on olnud kirjandusteos. Loodetavasti ajendab nende vaatamine kätte võtma Eno Raua raamatuid “Päris kriminaalne lugu”, “Tuli pimendatud linnas” ja Aidi Valliku “Mis sinuga juhtus, Ann?”. Kahe esimese puhul on tegu omaaegsete lemmikraamatutega, sestap tunduvad filmiversioonid lahjad.
Heameelt teeb, et sarja on võetud nii erinevaid ja häid joonis- ja nukufilme – klassikast tänapäevani, Peetrikesest (kes kahtlaselt taani raamatutegelase Palle moodi, 1958) porgandini (2003). Neid juba koolivaheajati teles ei kedrata nagu “Nukitsameest” või “Lepatriinude jõulusid”. Eks siingi ole sääraseid, mis kirjandusteosest vaid tõuke saanud ja siis oma rajale pööranud.
Hardi Volmeri “Barbarid” parodeerib “Lumivalgekese” muinaslugu. Kas oskas Oskar Luts aimatagi, mis tempe Riho Unt tema Samuel Pliuhkami “Kapsapeas” ja selle järgedes tegema paneb?!
Olgu ajad nii moodsad ja tehniliste võimaluste rikkad kui tahes, ikka tundub raamatusse raiumine veel ihaldusväärne, soliidsem, rohkem “päris”. Või tulevad lisaks sellele mängu ka ärihuvid – ekraanilt tuttavate tegelastega raamatule on ostumenu justkui tagatud. Lotte näide kinnitab seda, Miriami pappraamatusari vist eriti mitte. “Ruudi” raamat sai küll Nukitsa konkursil filmi abiga kõrge koha. Ega Lottegi sel võistlusel “dopingusüüdistusest” prii ole...
Aga mis võiks olla selle vastu, kui laps kahe õe – kirjanduse ja filmi käekõrval tippab ja mõlemast parima pärib.
■Põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus!
■DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest.
■Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.
Kõigi filmidega saab tutvuda ning tervet sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.
