Suvilakooperatiiv Eesti
Kui suvi on läbi, lahkuvad nad rändlindude kombel Eestist ja maanduvad Suurbritannias, USAs või Austraalias. Nad on hakkajad ja haritud noored eestlased, kelle jaoks Eesti on muutunud pelgalt kohaks, kus suvitada. Ja neid on juba kümneid tuhandeid.
“Tööalaselt on mul väljaspool Eestit rohkem võimalusi, elukvaliteet on parem, ilm on ilusam,” summeerib disainibüroos loovjuhina töötav Liisa Triin Vurma välismaal elava inimese tüüpilisi põhjuseid Eestist ära kolida.
Liisa elab juba kuuendat aastat Austraalia lõunarannikul Melbourne’is, nelja miljoni elanikuga koloniaalstiilis linnas maalilise Yarra jõe kaldal, kuhu juba 19. sajandi algul rajasid esimesed sisserändajad Euroopast oma põllulapid ning kus tänagi hoolimata suurlinlikust olustikust siblivad paljudes tagaaedades kanad.
Viis aastat tagasi prognoosis pankur Indrek Neivelt Eesti tulevikuväljavaadetest rääkides, et “kapitali omanik tegutseb väljaspool Eestit, tööinimene Soomes, ja nädalavahetusel saame Eestis kokku”. Käibele läks termin “suvilakooperatiivi stsenaarium”. See on tõeks saanud ilmselt varem, kui Neivelt kartagi oskas.