Ja kui Janelle Monáe välja ilmus (või kui ma tast teadlikuks sain), siis tundus uskumatu, et ta ongi tegelikult olemas. Aga ta ongi ju ka fantoom: nagu Josephine Baker või Grace Jones või Prince (kes ilmutab end ka siin albumil), on Janelle Monáe ühtaegu eneseküllane, aina juba valmis ja muutumatu – ning samas peegelpind, mis talle projitseeritud ihasid tagasi peegeldab.

Nii on raske tavapärase plaadiarvustuse laadis tema muusikat hinnata, sest ennekõike ongi see ju soundtrack isiksusele, loomuliku elegantsiga omaks võetud kultuurilooliste valduste näitamine ja lahke jagamine (“kõik siin on ka sinu oma – võta, palju kanda jaksad, jäta, mis ei meeldi, mu vara ei kahane sellest”). Üksiti võetult ei olegi siin albumil kuigi palju huvitavaid lugusid (aadlikku ei kohusta miski olema huvitav). Aga kõikjal on kullatolmu, kristalli ja vinjetikesi, mis ka näiliselt suvalise kompositsioonilise mööblitüki klassi näitavad.

Ja mis peaasi: Janelle ei võta end ülearu tõsiselt. Kõige kirkam on see küllusedemonstratsioon albumi keskpaigas, kui ta plikatsema hakkab – mängib Eurovisioni (“We Were Rock & Roll”) või Spice Girlsi (“Dance Apocalyptic”) või kämpi Bondi-diivat (“Look Into My Eyes”). Kunagi ehk olen valmis kõike seda kainemalt hindama, aga mitte veel. 10/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid