Nädala raamat: Troonide seep

Catrine Clay “Kuningas, keiser, tsaar”
Tõlkinud Ainu Januson-Purje. Pegasus, 2013. 424 lk.

Tore raamat. Kuigi sellest tõsise rõõmu kättesaamiseks on vaja tunda huvi ennemuistsete asjade vastu. Pead olema nohik, kes ümberringi pulbitseva elu asemel võtab mõtiskleda – seda 2013. aastat võiks ju tähistada kui juubelit: sada aastat viimasest Euroopa rahuaastast. Järgmisel aastal aga pidada meeles saja aasta möödumist neist mõnest päevast, kui lääne tsivilisatsioon otsustas alustada pika ja piinava enesetapuga.

Teiseks kulub ära seebikate jälgimise kogemus. Nimelt on siin teoses tegelasi hunnikute viisi ning nende meelespidamine ning äratundmine kisub, vähemalt alguses, päris vaevaliseks. Mina pidin küll lugedes hoidma näppu sellel leheküljel, kus kõigi tegelaste sugupuu. Umbes poole pealt hakkas meelde jääma. Enne muudkui vaata, et kes see onu Bertie ja tädi Minny ikka olid. Nicky, Willy ja Georgiega oli sellega võrreldes väga lihtne: Nikolai II, Wilhelm II, George V.

Need kolm, tsaar, keiser ja kuningas, omavahel vägagi sugulased – kuninganna Victoria kõigi esiema –, raamatus läbi uuritud ongi. Et kuidas sündisid ja kasvasid, keda kuulasid. Kes kui tuhvli all oli, kes kui tätoveeritud, kellel mitu mundrit, kellel kuivõrd kahtlased sõbrad või nõuandjad. Ja kuidas see ikkagi nii minna sai – koos mängitud, üksteisel külas käidud, üks hõim, ometi saatsid augustis 1914 oma alamad üksteist miljonite viisi maha nottima.

Ega vastust olegi, näib raamat ütlevat. Kuigi ettearvatavalt jääb põhisüüdlaseks Wilhelm, kes ilmselt oligi võrdlemisi käest ära tüüp. Edvistaja, rabistaja, peps, solvuv, vaimustuv. Kogu aeg hädas sellega, et teda ei võeta mängu. Raamatu meelest on häda ka Nikolaid abistavate – sest Vene keiser näib jälle udupäine pehmo – või Wilhelmi kantseldavate demokraatlike institutsioonide puudumises vastavalt Venes ja Saksas. Mida muud saakski tänapäeval väita, eks?

Siiski. Mis-siis-kui tüüpi ajaloo austajana tuli pähe, et mis siis, kui ükski neist tüüpidest polekski troonile saanud. Vähemalt mitte siis, kui said. Kui kauem oleks elanud Wilhelmi isa Friedrich III, kolmes sõjas sõdinud mees, kes sõda vihkas – erinevalt oma pojast, kes polnud sõdinud, aga unistas sellest? Või Nikolai isa Aleksander III poleks 49selt kirsasid varna pannud? Temagi polnud sõjakas meesterahvas, samas laskis hoogsalt sotsialiste rippuma tõmmata. Või Edward VII, naiste- ja naljamees, paadunud diplomaat, kes suri 1910. aastal 68selt, oleks võtnud elada veel kümnendi jagu – tema ema Victoria elas näiteks 81aastaseks.