AREENI KAANELUGU: Paabeli torn kukkus vaatajatele pähe
Kas Eesti Vene Teatri kunstiline juht, Venemaal kõrgelt hinnatud Marat Gatsalov on mõistnud kohaliku publiku vajadusi? Tema esimene lavastus koduteatris näitab, et Gatsalovi ja publiku huvid ei langenud kokku, tõdeb
Viktoria Ladõnskaja.
On veider tunne, kui publik plaksutab pärast esietendust loiult, vaimustuseta; kui osa kriitikuid ignoreerib demonstratiivselt hooaja avamise puhul korraldatud furšetti; kui vaatajad küsivad üksteiselt teatrist väljumisel mõningase hämmastusega: “Mis see siis nüüd oli?”
See oli “Paabeli torn 1”, üks Vene Teatri viimaste aastate kõige kõlavamalt reklaamitud lavastusi. Kõik tõotas õnnestumist: nimekas lavastaja Venemaalt (maineka “Kuldse maski” mitmekordne laureaat), terve aasta omalavastuse ootust tema juhitavas teatris (Gatsalov on Vene Teatri kunstiline juht alates 2012. aasta suvest), Babüloni torn kui särav metafoor (piiblilugu, mida annab täita peaaegu mis tahes sisuga: keele, rahvuse, utoopiaga...), kümme tonni metallkonstruktsioone (dekoratsioonid on sedavõrd võimsad, et võtavad enda alla kogu saali parteriosa, mille tõttu vaatajad istuvad rõdul, näitlejad aga mängivad lae all), nimekad sponsorid (Vene Teatri kodulehel ripub praegugi “südamlik tänu Maksim Liksutovi perele osutatud metseenliku abi eest”).
Paraku tulid kohalikud venekeelsed ajalehed pärast etendust välja karmi kriitikaga: “lavastuses oli kõik kehv”, “läbikukkumine”, “haltuura”, “vilets ja särata”...
