Naksitrallid astusid kirjanduslike karakteritena ellu ajal, kui ametlikus kõnepruugis kasutati mõisteid nagu “ääretu kodumaa” ja “sõbralikud vennasrahvad”. Filmiks joonistamise ajal, aastatel 1984 ja 1987 kujutasid Paistik ja Raud isekeskis ette, kuidas rotid on tegelikult venelased ja kassid sakslased.

Need isevärki mehikesed, kes tänu Paistiku joonisfilmidele kõnelevad meie peades nüüd igavesti Aarne Üksküla (Sammalhabe), Urmas Kibuspuu (teises osas Jüri Krjukov, Kingpool) ja Maria Klenskaja (Muhv) häälega, on elus harvaesinevad peaegu puhtad isiksusetüübid: pika meele ja pika habemega flegmaatik, muinastark loodusemees; kärkiv ja kamandav, kergesti paanikasse sattuv ja minestama kippuv koleerik; sissepoole elav ja harva, kuid see-eest naelapea pihta tabavaid tähelepanekuid tegev melanhoolik. Blogosfääris on kolmikut kirjeldatud ka kui hipit, punkarit ning emo.

Eno Rauale endale oli kõige südamelähedasem tegelane Sammalhabe, sest juba 7aastase poisina saatis ta ajakirjale Laste Rõõm ühe kaastöö, kasutades pseudonüümi Eno Sammalhabe. Nõmme männimetsades seigeldes meeldis algklassides käivale poisile ette kujutada, kuidas kännujuurika all elavad sellised isemoodi päkapikud.

Aastaid hiljem, “Naksitralle” välja mõeldes turgataski talle esmalt pähe mõnusasti murul pikutav Sammalhabe, keda linnud ega loomad ei karda ja kes loodusest nii mõndagi teab. Alles siis mõtles ta välja tehnikahuvilise Muhvi ja rohkem linnalikku maailmataju esindava, trotsliku ja huligaanse Kingpoole. Esimene raamat nägi ilmavalgust 1972, kokku jõudsid kolmiku seiklused neljade kaante vahele. Eno Raua ja Aino Perviku lapsed Rein Raud, Mihkel Raud ja Piret Raud olid isa esimesed ja kõige ausamad kriitikud.

Edgar Valteril läks, erinevalt näiteks Eno Raua Sipsiku joonistamisest, nende kolme päkapikulaadse mehikese visandamisega üsna vähe aega, sest igaüks oli nii äratuntavalt isemoodi. Valmis naksitrallid said küll pigem kääbikumõõtu, kunagi Nõmmel kohatud päkapikkudest tublisti pikemad. Kui Rauale oli hingelähedane Sammalhabe, siis režissöör Avo Paistik tundis ennast ära just Kingpooles: “Edgar Valter tegi minust Kingpoole ja seda ma ka olin. Just samasugune härdameelne ning plahvatav, nagu on Kingpool ekraanil,” rääkis ta Teater. Muusika.Kinole antud juubeliintervjuus.

Moskvas, kus kõiki Nõukogude Eestis valminud filme kinnitamas tuli käia, vaadati “Naksitrallide” peale esialgu halvasti – mis lastefilm see on, kus positiivset lahendust ei ole ja igavene õnn õuele ei saabu, rotid piiluvad finaalis ikka kanalisatsioonikaane alt põlevate silmadega, muhk peas? “Me saame väga hästi aru, mida te teinud olete, see pole lastefilm, see on paroodia,” olla paukunud toonane Goskino peatoimetaja.

Aga filmi ümber teha siiski ei kästud.


Eno Raua teoste ainetel valminud filme:

1962 animafilm “Väike motoroller”, rež Heino Pars

1971 animafilm “Huviline filmikaamera”, rež Ants Kivirähk

1973 mängufilm “Tuli öös”, rež Valdur Himbek, jutustuse “Tuli pimendatud linnas” ainetel

1976 animafilm “Kloun ja Kroops”, rež Elbert Tuganov

1978 animafilm “Tolmuimeja”, rež Avo Paistik

1981 mängufilm “Keskpäev”, rež Raivo Trass, ühes peaosas Eno Raua ja Aino Perviku poeg Mihkel Raud. Põhines jutustustel “Päris kriminaalne lugu” ja “Telepaatiline lugu”

1984 animafilm “Naksitrallid I”, rež Avo Paistik

1987 animafilm “Naksitrallid II”, rež Avo Paistik


Eesti lastefilmid

Põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus!

DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest.

Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Kõigi filmidega saab tutvuda ning tervet sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena