Nädala raamat: Häirivalt eluline õuduslugu
Stephen King “Lemmikloomasurnuaid”
Tõlkinud Tanel Veske. Pegasus, 2013. 502 lk.
Stephen King on mulle võlgu ühe kena päikesepaistelise laupäeva. Ja intressid peab tasuma Pegasuse kirjastus, kes selle raamatu eesti keeles välja andis. Lolli peaga võtsin selle kohe hommikul kätte, plaanides natuke kohvi kõrvale lugeda, kuid ei suutnud köidet enne tagakaaneni jõudmist käest panna.
Hulk aega ei ole midagi nii häirivalt köitvat näppu sattunud. Asi ei olegi sündmustes, nagu põneva või õudse loo puhul võiks oodata. See, mis juhtub, ei tule vähegi erksama fantaasiaga lugejale teab mis suure üllatusena. Ei ole midagi üllatavat ka surnute elluäratamises. Küllap on inimesed selle mõttega mänginud aegade algusest saati. “Lemmikloomasurnuaid” köidab hoopis psühholoogilise veenvusega. Olen täiesti kindel, et kui autor oleks sündmustes üleloomulikkuse, ehk isegi surma ja vägivalla millega argisemaga asendanud, köidaks tekst endiselt. Ainult et kõlbaks lugemiseks öösel ja üksinda koduski.
Loo keskmes on Uus-Inglismaa ülikoolikolkasse kolinud doktor Louis Creed, tema naine, kaks väikest last ja kass. Louis’ suhe abikaasa Racheliga, mehe-naise jõujoonte ja rollide jagamine on väga usutavalt välja joonistatud. Mees kui andja, naine kui võtja ning seda mõlema poole armsas vaikivas kokkuleppes. See ei ole šovinism, vaid tervete inimeste maailma kirjeldus. Otse loomulikult häirib kohutavalt, et tasapisi läheb Louis’l ja Rachelil kõik koledal kombel viltu. Poolik lohutus, mis lõpus ootab, on vist jõledamgi kui eelnevad halvad asjad.
Veel pean kiitma Kingi selle eest, kui usutavad on tema loos kujutatud lapsed. Kirjanikutädid kipuvad lapsi kujutama nunnude ajutute elukatena, sisuliselt zombidena – pean siinkohal silmas eelkõige lasteraamatuid. Kirjanikuonud jällegi kalduvad lapsi jutust üldse välja jätma või neist üle libisema nagu mööbliesemetest. Ma ei ole rohkem Kingi lugenud, küll aga tema lugudel põhinevaid filme ja seriaale näinud – lapsed ongi tal reeglina läbinägelikuma pilguga kui täiskasvanud.
Kui kirjanduse kinostamine juba jutuks tuli, siis Kingi puhul soovitan kindlasti raamat kätte võtta. Kehva kirjaniku puhul tuleb kaamera appi ja lisab vajaliku elulise-visuaalse mõõtme, mis muidu puudu. “Lemmikloomasurnuaid” tundub aga tekstina palju elulähedam. King on muidugi kaval kah – kui see, millega Louis Creed lõpu poole hakkama saab, on psühholoogiliselt natuke uskumatu, siis osutab ta väele. Ja väega ei vaielda. Tänan veel kord autorit ja kirjastust kohutava ja põneva laupäeva eest!
