Jah. Kloostris. Tundub, et poisid on ühest põhilisest asjast aru saanud. Kui maailm muutub järjest “tarbija­sõbralikumaks” (loe: ilmetumaks) ja failide ajastul on bändidel eristumise võimalused äärmiselt limiteeritud, on Thou Shell of Deathi butafoorsed lava-show’d katse tuua rokki tagasi operetlikkus. Praegu valitseva uusnaivistliku pop-filosoofia kohaselt peab kõik olema võimalikult tavaline (loe: igav). Mis võiks olla selle veenvamaks vastandiks, kui sõidutada paar bussitäit hulle tunni kaugusele pealinnast välja Padise kloostri varemetesse, et seal oma uus materjal sellisel ketserlikul moel sisse pühitseda?

Rokilaive seostatakse ikka pigem higise möllu ja metsikute emotsioonidega. Padisel astuvad üles kolm bändi, peakangelased TSOD, kodumaine Forgotten Sunrise ja soomlaste ylös-melankolinen ja mega-aeglane Skepticism. Tulemuseks rokilaiv, kus inimesed on liikumatusse hüpnoosi tardunud ja nii laval kui lava ees tuleb suudest külma hingeauru. Võimas.

Skepticism on tõeline homage Hammer Horrori stiilis gootiõudusele oma pikkade valgete mansettide ja lavale tiritud elektri­oreliga. Trummar mängis terve seti nuiadega. Sellise muusika puhul võivad trummi­pulgad tõesti mõttetute kõrsikutena tunduda.

Üks kõrghetki oli kindlasti Forgotten Sunrise’i ja TSODi ühine lugu, kaver black-metal-legendi Beheriti loost “Unholy Pagan Fire”. Kirikus? Miks ka mitte.

Thou Shell of Death suudab suurepäraselt mõelda enamikku bände piiravast kreatiivsest puusärgist väljaspool. Nende plaat “Sepulchral Silence” on aga sündmus, mida kohalikus metal’is maha magada ei tohiks.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena