Toidublogi: Helen Kallaste

Helen Kallaste (32) on oma värske luulekoguga “Kogutud hetked” tänavune Siugja Sulepea kirjandus­auhinna võitja.

Kallaste debüteeris juba möödunud sajandi lõpul kirjandus­rühmituses TNT ehk Tallinna Noored Tegijad pseudonüümi Siuts all. Nüüd ilmus muinsus­kaitse­ametnikuna töötavalt poetessilt pärast pikka vaikimist sisu- ja mõttetihe kogumik, mis osutus ka 2009. aastast antava auhinna võidutööks.

Saaremaa

Värsked lestakalad otse paadist pannile. Garanteeritult mahedad ploomid ja õunad puu otsast nõrkemiseni õgida. Mustikasoo kailulõhn. Vaiksed metsateed, mida mööda joostes ei kohta hingelistki – või kui, siis ehk mõnd ehmunud põtra või rebast. Ja nii edasi. Need nädalad, mis aastast õnnestub siin olemiseks näpata, on ühed parimaist.

Sügis

Kõige ilusam aastaaeg. Käratsevate suvitajate karjad on lahkunud, rand on tuuline ja inimtühi. Vahused laineservad üle kummiku­ninade. Jõhvikad ja puravikud sambla sees, sookured pea kohal. Värvid. Pikad õhtud raamatutega. Vihma krabin katusel. Rahunemine, hämardumine, vaibumine. Magus­mõrkjas melanhoolia.

Vanad majad

Igal oma nägu ja iseloom, omad lood ja saladused, kiiksud ja kääksud. Kellegi kätetöö ja kodusoojus. Natuke nagu vanad inimesed. Väärikad. Tarkust täis. Oma tujude ja tahtmistega vahel pisut põikpäised, uute asjade suhtes umbusklikud. Armastavad traditsioone, kasse, küdevaid ahjusid ja toidulõhnu. Ja nad räägivad, kui viitsida kuulata.

Kohalolek

Mõte eksleb omasoodu, kolab mineviku­meenutustes ja tuleviku­kujutlustes, takerdub, käesoleva hetke lõhnad, helid, maitsed ja värvid jooksevad mööda külgi maha nagu muuseas. Kuidas olla siin, kuidas elu ja olemasolu kogeda? Harjutan. Hetkiti õnnestub. Väikestel lastel tuleb see nii lihtsalt ja loomulikult välja. Millal ma unustasin? Mine tea, kes kellele elamist peaks õpetama.-