VANA KULD: Tarmo Lausing: „Mulle anti mustast kilekotist 250 000 krooni.“
“Ma tahan rääkida, mis Keskerakonnas toimub,” kirjutas mulle septembri keskel Tarmo Lausing. 30aastasel mehel on hoolimata vähesest vanusest märkimisväärne poliitiline kogemus. 1999. aastast alates aktiivsest kesknoorest noortekogu juhtimiseni ja sealt edasi Keskerakonna juhatuse liikmeks.
Korrektsuse huvides mainin ära, et Lausing on minu paralleelklassivend Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumist. Tõsi, koolipäevil me kokku ei puutunud. Ainus, mida ma temast mäletan, on pidev koosviibimine minu klassiõega (kellest tänaseks on saanud tema abikaasa ja kolme lapse ema) ning ühiskonnaõpetuse õpetaja mure. Nimelt ei saanud vaene õpetaja lubada endale ühtegi poliitiliselt erapoolikut kommentaari, sest siis tõusis Lausing klassis püsti ja hakkas vaidlema. Relvadeks keskerakondlikud tõed.
Lausingu poliitilise elu lõppakordiks sai tänavuste valimiste eel toimunud sahkerdamine erakonna valimisnimekirjadega, kus aktiivne kesknoor Vladimir Svet paigutati väidetavalt vastutahtmist kesklinna kandideerima. “Ta aitas mul kunagi kampaaniat teha ja ta oli ainus põhjus, miks ma siiani erakonnas olin. Otsus lahkuda oli emotsionaalne, aga järele mõeldes oli ilmselt ammu aeg minna,” väidab Lausing.
Kohtun vana koolivennaga Firenze äärelinnas asuvas läbi kolme korruse ulatuvas üürikorteris. Korter on kahe suure verandaga, millelt avaneb vaade Firenze linnale ja kuulsale Duomole. Varem enamasti ülikonda kandnud ja korrektselt raseeritud Lausing kannab 28 soojakraadiga sobivaid kergeid riideid ning ta nägu katab mõnepäevane habe. Ta tunneb muret, et milline pilt loo juurde läheb: “Vaatasin mõne aasta taguseid pilte volikogust ja nägin seal nii noor välja, et ma imestan, kuidas mind üldse tõsiselt võeti.”
Lausing vahendab FIMO-savi Venemaale. Vabal ajal tegeleb klaverimängu ja laulmisega. Äri on suhteliselt edukas ja poliitikasse tagasi tulla ta vähemalt kümne aasta jooksul ei kavatse. Kuid kõige lõpetuseks tahab ta mitmele endaga seotud episoodile valgust heita.
Silver Meikari skandaali järel avaldas Lausing arvamusloo, kus kutsus teisi erakondi samuti Meikari avalduse valguses olukorda muutma.
“Ma ootasin sotside esimehelt Sven Mikserilt, et ta ütleks: “Lõpetame ära!” Aga oli vaikus,” ütleb Lausing. “See käib kõikides erakondades nii, skandaali ajal olnud kinnimätsimine ja vaikimine oli hämmastav.”
Miks Lausing seda nii kindlalt väidab? Sest ka tema on tundmatut raha annetanud. Ta on Keskerakonna enda Meikar.
“See toimus pärast noortekogu juhiks olemist (Lausing juhtis noortekogu 2005. aastani – D.L.). Mulle anti erakonna tähtsa ametniku poolt raha. Seal oli 250 000 krooni ja ma pidin leidma annetajad.”
Lausing leidis enda lähikondlaste seast inimesed, kes olid valmis selle summa erakonna arvele kandma. Raha üleandmine ei sisaldanud Reformierakonna skandaalist tuntud portfelle, vaid raha anti väikeses kilekotis. “Pakk viiesajaseid ehk 50 000 krooni ei ole väga suur pakk,” joonistab Lausing sõrmedega kujuteldava ristküliku. “Võetakse must kilekott lahti ja antakse siis sealt sulle raha.”
Kes andis?
“Ma ei taha öelda, kuna ka tema oli käsutäitja, aga ta on praeguseni nii erakonnas kui ka riigis juhtival kohal.”
Kelle raha see oli?
“Loomulikult ei küsita, kelle raha see on. Aga ilmselgelt on see tulnud kusagilt erasektorist.”
See polnud ainus kord tundmatut raha annetada. Teisel korral oli summa väiksem – “kõigest” 100 000 krooni.
Lausing oli Savisaare usaldusalune aastaid. Võitles linnavolikogus opositsiooniga, juhtis miitinguid, organiseeris üldkogul Savisaare kõnede ajal klakööride tööd. Kõige närvesöövam periood oli aga kurikuulsa Jüri Vilmsi sihtasutuse juhina 2007.–2008. aastal. Koha üle võtnud Elmar Sepp jõudis sealt kriminaalkurjategijaks.
Sihtasutus oli pidevalt suures miinuses. “Vesti Dnja tootis iga kuu ligi 200 000 krooni miinust!” Lausingu ülesanne oli leida rahastajaid, kuid eelkõige jäi see erakonna raskekahurväe ülesandeks. “Rahastamine oli sponsorite otsimine. Tavaliselt nägi see välja nii, et Savisaar võttis mind kaasa ja läksime ärimeestega lõunale. Need lõunad venisid üle tunni-pooleteise ja Savisaar hakkas seal endale omaselt ääri-veeri asjale lähenema, et kuidas tal on üks ühiskondlik projekt, mis toetust vajaks. Mõni ärimees toetas, mõni mitte.”
Lausing vormistas seejärel toetuse reklaamiostuna. “Parimal juhul need reklaamid ka ilmusid.”
tegu oli fiktiivse müügiga? “Noh, jah. Tegelikult pidid nad oma reklaamid meile saatma, aga sageli ei saadetud ja ega ärimehi see ka ei huvitanud,” tunnistab Lausing. “Samas sealt erakonnale midagi ei läinud, vaid see raha põles viimseni Vesti korstnas ära. Toimetus tahtis palka, trükikoda tegi arveid ja lehtede kohale toimetamine nõudis ka raha.”
Üks selline toetus jõudis ka kohtusse – nimelt annetas Jüri Vilmsi sihtasutusele raha ka Farmaatsiatehase omanikering. Seejärel saadi linnas topanud planeering jooksma. Hiljem läks juhtumiga seoses vangi Ivo Parbus.
Lausing pidas ametis vastu aasta. Perre sündis teine laps ja vanaisa tervis halvenes järsku. Noor mees võttis isapuhkuse ja pühendus perele. Ise ta arvab, et sellest võis saada alguse ka Savisaarest irdumine.
“Pärast 2009. aastal sotsidega koalitsiooni tegemist polnud mul ka justkui enam kuhugi areneda. Enne olin volikogu aseesimees, kus sain iga nädal teemaga välja tulla ja aktiivselt päevapoliitikas osaleda. Olid ka mõned kokkupõrked Savisaarega…”
Miks on Keskerakond niivõrd juhikeskne ja passiivne? Lausing toob selle näiteks juhtumi fraktsiooni koosolekul, mida ta nimetab laupkokkupõrkeks erakonna juhiga.
“Võitlesin puuetega laste eest hoolitsevate eripedagoogide lisatasu eest. Valmistasin nädalaid ette eelnõu, käisin lasteaedades, tegin ettepaneku ja kaitsesin teemat. Korraga keerab Savisaar fraktsiooni koosolekul vindi peale ja ütleb vihase irooniaga: “Hea küll, võtame Lausingu ettepaneku töösse, aga siis ei saa toetust ükski teine fraktsiooni ettepanek.”” meenutab ta. “Seejärel kargavad teised püsti. Nad ei saa provokatsioonist aru ja lähevad Savisaarega kaasa.”
Idee jäi fraktsiooni lauale. “Selline vastasseis on emotsionaalselt väga raske ja pärast ei teki sul enam tahtmist tegeleda selliste teemadega. Jüri Ratasega oli lihtne – kui oli hea projekt, siis kiideti see lihtsalt heaks. Savisaar kahtlustab aga, et kui millegagi tegeled, siis on seal sul mingisugune diil vahel. Ainus võimalus on viia talle idee, et ta saaks selle enda omana vormistada.”
Tagajärjeks on aga erakond, kus ei toimu mingit isetegevust. Initsiatiiv on inimestes tasalülitatud ja isegi fraktsioonis sees puudub arutelu. “Viimased tõsised arutelud erakonna juhatuses toimusid Peeter Kreitzbergi ja Mikseri lahkumise ajal. Toona käis konkreetne valus andmine ja Kreitzbergil olid ettepanekud erakonna muutmiseks. Savisaar hääletas need väga napi häälteenamusega kõik maha.”
Aastate jooksul on erakonnas sisedemokraatia muutunud üha näilisemaks. Kuni selleni välja, et 2009. aastal hakkas Savisaar Lausingu sõnul isegi piirkondlike noorteklubide juhte ise määrama. “See oli ikka juba tülgastav ja naeruväärne,” leiab Lausing.
Ometi on Keskerakonna arsenalis mitu projekti, mille loomise juures on Lausingul ülioluline roll. Näiteks valvekommentaatorid. “See oli üliropp ja raske töö,” meenutab ta noortekogus 2003. aastal üles ehitatud süsteemi juurutamist. “Kiirelt tekkis inimestel tüdimus ja moraal läheb kiirelt alla. Väga raske on aina uusi mõtteid toota.”
Parematel päevadel olid erakonna noortel kindlad vastutajad, kes pidid vajalikust artiklist kohe kaaskommenteerijaid informeerima. Need pidid minutite jooksul aktiveeruma ja looma soodsa fooni. “Kui inimene loeb ühe autori arvamust, siis see võib jääda hüüdjaks hääleks kõrbes. Kui ta loeb kommentaare ja tekkib tunne, et inimesed mõtlevadki nii, siis hakkab ta ise ka selliselt tundma,” selgitab Lausing kommenteerimise tausta.
Halvematel päevadel pidi aga eestvedaja ise kogu töö ära tegema. “Tundsin kohati, et ma kirjutan justkui 20 kommentaarist 14. Ma tegin sama tööd, mida Priit Kutser hiljem tegi.”
Teine “töövõit” Lausingu karjääris on Tallinna TV. Tõsi, ise pole ta tulemusega rahul. Keskerakond vastab Tallinna TV kritiseerijatele siiani, et tegu oli Reformierakonna eelnõuga. Lausing täpsustab, et eelnõu andis üle küll reformierakondlane Mati Eliste, kuid seda täielikult oma initsiatiivina. “Pärast eelnõu esitamist löödi Elistel näpud sahtli vahele ehk Keit Pentus pidas temaga tõsise jutuajamise. Ma sain teada, et Eliste võtab eelnõu tagasi, ja käisin Toomasele (Tallinna linnavolikogu esimees Vitsut – D.L.) välja idee, et paneme selle sõna-sõnalt uuesti sisse,” meenutab Lausing. “Nii tegimegi.”
Lausing tunnistab, et idee oli provokatiivne ja mingit plaani tegelikku telekanalit teha esialgu polnud. “Mingi aeg eelnõu tiksus seal edasi ja korraga hakkas Savisaarele asi meeldima. Sellest pidi siis saama tõsine ja riigis neljas suur telekanal, kuid praegu pole TTV see, mida me silmas pidasime.”
Mis valesti läks? “Hea küsimus,” mõtiskleb Lausing. “Tundub, et tegijates on viga. Vaja oli kokku panna tipptasemel meeskond, aga võeti hoopis vanad kulunud teletegijad, omad jõud ja lepiti sellega.”
Keskerakondlased on viimase kuu jooksul mõtisklenud, miks Lausing enne valimisi selliste avaldustega välja tuleb. Teda ei peeta emotsionaalseks, vaid süsteemseks ja kaalutlevaks inimeseks. Kas tegu on ärihuvidega Venemaal? Mõne teise erakonna kurikaval plaan? Äkki on kõige taga jälle Ain Seppik? Lausing eitab neid kahtlustusi.
Meikari toetuseks tehtud avalduses kirjutas ta mullu juunis, et “puhastus on normaalse, terve ühiskonna loomulik osa – avalikustamine, millele järgneb probleemide lahendamine”. Nii lisab ta ka vestluse käigus, et ta soovib erakonna sisedemokraatia paranemist.
Erakonnas toimuva personalipoliitika kohta toob ta näiteks Mihhail Kõlvarti hariduse eest vastutavaks abilinnapeaks nimetamise.
“Savisaar tahtis Siret Kotkat riigikokku sokutada. Selleks oli vaja, et nimekirjas eespool olijad loobuksid riigikogu mandaadist. Ta kutsus Kõlvarti linnavalitsusse, tahtis ka Lauri Laasile volikogu aseesimehe kohta pakkuda. Aga Laasi ei nõustunud ja ka Tarmo Tamm Põlvast tuli ootamatult riigikokku. Kõlvart sai targa inimesena aru, et linnas juhtival kohal saab ta palju rohkem ära teha kui riigikogus kätt tõstes,” selgitab Lausing. “Kõlvart on küll hästi hakkama saanud, kuid ma tahaks erakonna liikmetele öelda, et nii väheolulised ongi Tallinna haridusküsimused Savisaarele, kui sellisel meetodil nimesi ametisse määratakse.”
Valimiste võitjas Lausing ei kahtle – Keskerakond võidab kindlalt, kuid omaette küsimus on, kas ta saab absoluutse häälteenamuse. “Kui saab, siis tänu valimisliitudele, kelle valimiskünnise ületamist ma ei usu. Seega kanduvad neile antud hääled üle võitjale – Savisaarele,” ennustab ta.
Lausingut on erakonnast lahkumise järel enda erakonda meelitanud nii reformierakondlased kui ka sotsid. Ent lähima kümne aasta jooksul ta poliitikasse naasta ei kavatse. Ta lubab seda. Küll alustab oma karjääri Lausingu seitsmeaastane poeg Frederik, kes saabub usutluse järel Firenze rahvusvahelisest koolist ja teatab rõõmusõnumi: “Isa, ma sain student council’isse (õpilasnõukogusse – D.L.)!”
“Tubli poiss,” ütleb isa Tarmo.
Tarmo Lausing (30)
■Haridus: TÜ õigusteaduskonna bakalaureus
Poliitiline karjäär
■1999 – Keskerakonna noortekogu liige
■2001 – Keskerakonna liige
■2002–2005 – Tähtvere vallavolikogu aseesimees
■2003 algus – Riigikogu liikme Küllo Arjakase assistent
■2003–2004 Lasnamäe linnaosavanema Kalev Kallo abi
■2003–2005 Keskerakonna noortekogu juht
■2005 abilinnapea Kaia Jäppineni nõunik
■2005–2007 haridus- ja teadusministeeriumi abiministri nõunik
■2007–2009 Tallinna linnavolikogu aseesimees
■2007–2008 juhtis Jüri Vilmsi sihtasutust
■2009 sai Lasnamäel kandideerides 410 häält. Volikogu asemel pühendus perele ja ettevõtlusele.
■2012 Venemaale FIMO-savi müüva GAGA Import OÜ käive on 838 000 eurot. Puhaskasum üle 280 000 euro. Firma ainuosanik on Tarmo Lausing.
Artikkel ilmus 3.oktoobril 2013
