Eestlanna võis päästa Apple'i asutajad trellide taha saatmisest
Aastal 1971 sattusid tehnoloogiafriikide Steve Wozniaki ja Steve Jobsi huviorbiiti bluebox’id – kodukootud elektroonikaseadmed, mida sai kasutada telefonioperaatori kõnevõrku kräkkimiseks ja seal oma suva järgi tasuta ja diskreetselt kaugekõnede suunamiseks.
USAs olid bluebox’id 1960–1970ndatel üsna levinud. Neid toodeti lausa väikeseeriates ning levitati sakalaubana. Kõvemad mehed hooplesid oma bluebox’idega pidudel, politsei üritas nende äri ja kasutamist jõuliselt ohjeldada.
Duole Wozniak-Jobs oli tavaks, et üks leiutas midagi uut, teine üritas selle kohe rahaks teha. Nii juhtus ka bluebox’idega. Kokku valmis Wozniaki käe all ligi poolsada kräkkimisseadet. Wozniak ütleb, et ühe bluebox’i valmistamiseks kulus 75 dollarit, seadmeid müüdi 150 dollariga. Tulud jagasid Wozniak ja Jobs pooleks.
Bluebox’id oli nõutud põrandaalune kaup. Wozniak meenutab, et kord trehvasid nad koos Jobsiga lennujaamas mafioosoga, kes vahendas bluebox’e Los Angelese kuulsustele.
Teine kord, jällegi koos, eputasid nad bluebox’iga ühe pitsarestorani juures, kui järsku tungiti nende autosse ning rööviti relva ähvardusel seade ära.
