Jaanus Noormets soovitab: “Gravitatsioon”
Kinos filmi vaatamine oleks justkui midagi talumatut, sest elamust häirivaid faktoreid on seansi ajal ohtralt – alates ereda ekraaniga nutitelefoni põrnitsejatest kuni häälekalt plaksumaisi nosivate näljasteni. Kodu on hoopis mugavam ja rahulikum ning kui linalugu ei meeldi, saab kiirelt puldi haarata – kinost enne lõppu lahkumine kuuluks ju teiste segamise alla.
Ometi ei anna isegi mitte kõige vägevam kodukinosüsteem elamust, mida pakub suur kinoekraan. Eriti selgelt lööb see välja, kui film nõuab suurt ekraani, nagu just kinodesse jõudnud hoogne kosmoseseiklus “Gravitatsioon”, milles astronaudid (Sandra Bullock, George Clooney) peavad avakosmoses toime tulema kohutava katastroofiga.
Veneetsia filmifestivali avanud põnevik “Gravitatsioon” paneb ahhetama juba esimesest, ligi paarikümne minuti pikkusest lõigeteta stseenist, milles vaatenurgad kiirelt vahetuvad ning fookus üha muutub. Lugu ise võib olla küll üllatavalt sirgjooneline ja lihtne, ent hoolimata vaid paarist “näoga” peategelasest suudab see avakosmose näilises tühjuses pakkuda niisugust pingelist vaatemängu, mida täisväärtusliku elamuse saamiseks lihtsalt peab vaatama linna suurimatelt kinoekraanidelt. Erinevalt enamikust 3D-filmidest annab prillikino “Gravitatsiooni” (Gravity, USA/Suurbritannia 2013, režissöör Alfonso Cuarón) hämmastavatele ning äärmiselt realistlikele eriefektidele juurde lisadimensiooni, luues niiviisi vaatajale erakordse illusiooni, nagu ta viibiks ise tõepoolest samuti kosmoses.
