Meeskirjanikke mahuks Eesti turule rohkem!
Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter räägib Peeter Helmele neljandat korda toimunud romaanivõistlusest ning romaanikirjandusest Eestis ja välismaal.
Neljas romaanivõistlus sai just läbi. Kuidas see asi üldse alguse sai?
Alustasime noorteromaani võistlusega. Sellele järgnes lastejutuvõistlus ja viimasena nii-öelda täiskasvanute oma. Noorteromaaniga tegelemine kasvas välja praktilisest põhjusest: märkasime ühel hetkel, et noortele on olemas peaaegu ainult “Kadri” ja “Kasuema”. Aga aasta oli siis 2000 või 2001! Tahtsime pakkuda midagi uut ja selleks tegimegi võistluse.
Esimese korra kohta tuli üsna palju töid, nende seas ka Aidi Valliku “Kuidas elad, Ann?”, mis võitiski. Ka lastejutuvõistlusest on aastate jooksul tulnud päris mitu tugevat autorit. Näiteks Piret Raud ja Kristiina Kass. Eks see on ka tiivustanud jätkama.
Lõpuks otsustasime täiskasvanute romaanivõistluse teha. Esimene toimus 2008, nüüd kuulutasime neljanda tulemused välja. Eks võistlus ole aja jooksul muutunud ka. Esimesel oli väga suur osa töödest maal toimuva sisuga naistekad, mille toon oli valdavalt kurb. Umbes sellise stsenaariumi järgi, et mehed joovad ennast surnuks ning naised jäävad siis ellu ja vaatavad, kuidas edasi saab.
Miks just sellised lood?
Ega päriselt ju ei tea, aga arvan, et oluline on pidada silmas, et kõigil kirjandusvõistlustel on umbes kaks kolmandikku osalejatest naised. Kui alustasime, oli ka nooremat põlvkonda vähem. Nüüd on osalejad läinud nooremaks. Oleme ise mõelnud, et ühest küljest on see tore, teisest küljest naljakas – need eri võistlused on natuke nagu eri vanuseklassis jalgpalli noortemeeskondade pidamine. Sest on tõesti inimesi, kes on kirjutanud algul lastejutu, siis noorteka ja seejärel täiskasvanuromaani.
Ja siis on autoreid, kes minu meelest ongi Tänapäeva autorid. Näiteks Ketlin Priilinn või Reeli Reinaus.
Nad on meie võistlustel tõesti korduvalt osalenud, aga samas pole nad avaldanud ainult meil, vaid ka teistes kirjastuses. Ketlin Priilinn osales algul kõigil võistlustel, aga mingil hetkel loobus ja ütles, et ta saadab oma käsikirju pigem niisama lugeda. Ega võistlus polegi ju ainus kanal, mille kaudu käsikirjad tulevad. Praegu ilmub Tänapäevas umbes 140 uut raamatut aastas. Neist on romaanivõistluse töid seekord ainult kuus.
Ometi on käsikirjadega tööd vist kõvasti?
Ühe korra juhtus nii, et kõik kolm võistlust juhtusid kaheteistkümne kuu sisse. See oli tüütu: kokku tuli üle saja käsikirja ja nendega tegelemine muutus üsna koormavaks. Liiati on romaanivõistluse käsikirjade lugejate ring üsna kitsas. Lastejutuvõistlusega on lihtsam: seal loeb veel Ilona Martson Tähekesest ja Lastekirjanduse Keskuse töötajad – kokku ligi 20 inimest. Proovisime vahepeal ka romaanivõistlusele lugejaid juurde võtta, aga käsikirjade hulk peletas inimesi eemale ja üritamegi siis kirjastuse jõududega hakkama saada.
Seetõttu ei taha ka võistlustööde avaldamisega üle pingutada. Ühel aastal andsime vist lausa üheksa romaanivõistlusele laekunud käsikirja raamatuna välja. Seda on ikka palju. Tänavu ei oleks olnud ka nii palju võtta. Eks ta kõigubki aastate lõikes. Ja aastate lõikes muutuvad ka teemad.
Kuidas?
Näiteks on huvitav jälgida, kuidas käsikirjades peegeldub parajasti ühiskonnas toimuv. See käib nii lastejutuvõistluse kui noorte- ja täiskasvanuromaanivõistluse kohta. Kõige markantsem lugu oli kord, kui oli hästi raske aasta liikluses – ajalehtedes räägiti sellest palju ja kui on mõni ajalehtedes hästi esil olev teema, siis tuleb ta alati ka käsikirjadesse.
Või siis algusaastatel käsitleti noortekates palju seda, et vanemad on ära, et nad on välismaal tööl, kodust eemal. Ajapikku on siiski asi hakanud arenema, aga tuleb tunnistada, et noortekad ongi stereotüüpides kõige rohkem kinni. Üleüldse kipub olema nii, et kuuldes sõna “noorteromaan”, võib kindel olla, et see räägib mingist probleemist: joomisest, narkomaaniast, esimesest armastusest…
Ühel aastal said noorteromaanis esimese ja teise koha tööd, millest üks rääkis geidest (Ketlin Priilinn, “Sefiirist loss”, II koht – Toim.) ja teine neegrist koolis (Reeli Reinaus, “Must vares”, I koht – Toim.). Nende ilmumisel küsiti kohe, et kas valisime meelega sellised tendentslikud teemad, aga need olid lihtsalt võistluse parimad käsikirjad.
Kuhu ma selle jutuga välja tahan jõuda, on see, et minu meelest ei peaks noorteromaan olema vägisi raskemeelne probleemromaan. Me kirjastuses salamisi ootame, et tuleks ka mõni lõbus lugu, aga ega nalja ei olegi lihtne teha.
Kui vaatan viimase romaanivõistluse tulemusi, ei paista ka neist ükski naljakas olevat: kolmanda koha teoses jääb laps auto alla, teises rännatakse välja ja võidutöö räägib Põhjasõja õudustest.
Jaa, kõige vähem on alati hea huumoriga käsikirju. On muidugi selliseid, kus üritatakse vägisi kildu rebida, aga sellest ei tule midagi välja. Käsikiri ei jää kõrvale mitte sellepärast, mis žanris ta on kirjutatud, vaid sisulistel ja tehnilistel põhjustel. Võistlusele tuleb keskmiselt kuuskümmend käsikirja. Seda on suhteliselt palju lugeda, aga oleneb kellega võrrelda. Mõni suur Saksa kirjastus saab ilma igasuguse võistluseta iga päev 100–200 käsikirja. Eks neil puudubki adekvaatne meetod, kuidas käituda.
Mis nad teevad siis?
On mõned toimetajad, kes sellega muu töö kõrvalt tegelevad. Ega seal polegi muud teha, kui lapata esimest kümmet lehekülge ja keskelt veel natuke ning kui tekst ei lähe käima, siis seda rohkem ei vaadata.
Meie üritame rohkem, aga me ei suuda teha seda, et kirjutaksime igast kuuekümnest käsikirjast retsensiooni. See oleks tore, aga see on võimatu. Me ju kõik teeme muud tööd ka.
Mida see võistlus laiemas plaanis andnud on? Isegi mitte kirjastusele, vaid kirjandusele üldisemalt. Kas see on meelitanud välja uusi autoreid?
Mõned autorid on seda tõesti tunnistanud. Näiteks Piret Raud rääkis, et kui tema “Ernesto küülikud” lastejutuvõistluse võitis, oli see talle väga tähtis, sest tal oli ebamugav selle teosega välja tulla – ta arvas, et kõik näitavad kohe tema peale näpuga, et mis perekonnast sa oled, kelle õde ja tütar. Aga kui ta sai anonüümselt osaleda, tundus võit talle ausa saavutusena.
Romaanivõistlusel on ka kindlasti autoreid, kes muidu poleks välja tulnud. Olen muide märganud, et tasapisi suureneb osalevate meesautorite hulk. Meeskirjanikke mahuks Eesti turule rohkem. Eesti kirjandus on üsna feminiinne. Põhjuste üle võiks arutleda tunde…
Aga nimeta mõned põhjused?
Kahtlustan, et need on samad, miks on hariduses või meditsiinis nii palju naisi. Hea küll, see on mujal riikides ka nii, aga Eestis torkab eriti silma, et mehed on läinud muudele elualadele või joonud ennast surnuks. Ja ega kirjutamist mingiks meestele sobivaks tööks ei peeta.
Kuidas seletada seda, et ühest küljest näib, nagu raamatuid ei loetaks, kuid samas paistab, et kõik kirjutavad?
Kui ilmub mingi populaarse ulme- või krimiautori uus raamat, siis me näeme, et esimestel nädalatel on müük väga hea ja kukub seejärel kohe ära. See näitab, et väga aktiivsed huvilised tõttavad kohe ostma, kui nemad on aga raamatu kätte saanud, enam palju ostjaid pole.
Sama on ilmselt kirjutajatega – nende arv ei ole suur, aga nad on aktiivsed. Kui võtame, et tõlkeilukirjanduse keskmine tiraaž on kukkunud 800 peale ja käsikirju tuleb võistlusele 50–60, siis on see peaaegu 10 protsenti potentsiaalsetest tõlkekirjanduse huvilistest. Natuke kummaline.
Kuidas on Tänapäeva romaanivõistlusel toimuv võrreldav välismaal toimuvaga?
Välismaal on võistlused võrdlemisi kadunud aja nähtus. Minu meelest on nad samas kategoorias entsüklopeediatega – mingil ajal üleeuroopaline ilming, nüüd kadumas. Ja suurtes riikides pole võistluste järele vajadust, käsikirjade laviin on niigi suur. Meil on see väiksem ja võistlustööde seas on alati mõni käsikiri, mis tekitab vastakaid arvamusi, aga ma arvan, et Eestis ei saa juhtuda, et kuskil on töö, mis lükatakse igalt poolt tagasi, aga on tegelikult briljantne. Eestis on latt võrdlemisi madal ja kui käsikiri on kahe-kolme lugeja käest läbi käinud, siis on väga raske uskuda, et mingi pärl jääks märkamata. Meil on küll olnud töid, mis on väga hea potentsiaaliga, kuid üldjuhul on need olnud lühijutu, mitte romaani mõõtu.
Aga jah, kui vaadata, milliseks romaan mujal läheb, siis eri riikides on eri moodi. Üks ühine joon siiski on: raamatud lähevad järjest paksemaks.
Ameerika trend vist, eks? Seal on armastatud paksu romaani.
Mitte ainult. Osalt kasvas see välja hoopis mitteilukirjandusest, kus tekkis probleem, et väga paljud teemad olid läbi kirjutatud. See tekitas küsimuse – milleks veel üks raamat sel teemal? Vastus oli, et see on kõige põhjalikum käsitlus.
Aga mis toimub ilukirjanduses?
Kirjastaja vaatenurgast asume praegu vaakumis. Keegi ei tea, mis on uus popp asi. Aasta tagasi oli lihtne – oli “Viiekümne halli varjundi” hullus ja ilmusid selle koopiad. Enne olid “Näljamängud” ja “Näljamängude” koopiad, siis “Videvik” ja “Videviku” koopiad ja nii edasi. Muide, isegi Sofi Oksasel tekkisid koopiad. Ja ka Eesti kirjandust üritati Oksase kaudu müüa.
Aga praegu on huvitav hetk, ei ole ühte suurt asja. Eks ole siis näha, mida püütakse Frankfurdi raamatumessil (tänavune Frankfurdi raamatumess toimub 9.–13. oktoobril – Toim.) uue imeasjana pähe määrida. Kui peaks ennustama, siis ma pakuks, et see uus asi peab olema midagi sellist, mida on võimalik sarjana müüa. Üksainus eraldiseisev romaan ei ole viimasel ajal tõeliselt suureks hitiks kujunenud. Ilmselt on see uus asi kas krimi- või lasteraamat.
Mis sa Eesti romaani hetkeseisust arvad?
Seis pole üldse halb. Kindlasti on praegu parem kui kümme aastat tagasi. Meil on elavaid aktiivseid autoreid, kes kirjutavad raamatuid, mida ka ostetakse. Neid ei ole tohutult, aga neid ikka on: Kivirähk, Õnnepalu, kindlasti Rein Raud, kes on just viimastel aastatel uue hingamise saanud ja kellelt on järjest ilmunud raamatuid, mida poleks häbi tõlkida.
Mida me irooniliselt, aga mitte liiga tõsiselt lootes oma romaanivõistluselt ootame, on see, et tuleks meie ajastut kirjeldav tõeliselt suur romaan. Seda praegu ei ole.
Ilmselt pole seda kirjutatud.
Ilmselt ei ole, aga lootus kaob viimasena. Vähemasti on inimesi, kellest kahtlustan, et nad üritavad seda kirjutada. Meil on küll romaane, mis on müünud väga hästi, aga “Rehepapp” ei ole meie ajastu suur romaan. Meie ajastu romaan peaks rääkima Eestist, umbkaudu praegusest ajast ja praegusest põlvkonnast või isegi mitmest põlvkonnast.
Mulle meeldib klassikaline Vene romaan. Seda laadi romaani kirjutatakse ka praegu, ükskõik kas räägime Ljudmila Ulitskajast või möödunud aastal eesti keeles ilmunud Marina Stepnova “Lazari naistest” – mõlemad esindavad sedasorti romaani, mis on eesti keeles praegu puudu.
Samamoodi on tühi nišš Skandinaaviale omane meeskirjanike iroonilisi pildikesi pakkuv kirjutus. Naistekad on eesti keeles olemas, meestekaid on vähe. Ja meesteka all ei mõtle ma ma tingimata mingeid ropumapoolseid asju, nagu Soomes ülipopulaarne “Joomahullu päevaraamat”. Meestekad on näiteks ka Arto Paasilinna või Tuomas Kyrö raamatud.
Ka krimikirjandus on asi, mis hakkab kasvama – Indrek Hargla ei jää üksi. Tema edu näitab, et potentsiaalsed lugejad on olemas. See on kergelt loetav kirjandus, aga aitab üldist huvi lugemise vastu hoida. Lõpuks on ikkagi tundmatu Eesti autori tiraaž ja loetavus peaaegu alati parem kui tundmatu või isegi tuntud tõlkeautori oma.
■I koht Esta Aksli “Ane”Viljaka Hiiumaa autori romaani tegevus toimub 1710. aasta paiku, Põhjasõja, katku ja näljahäda ajal. Peategelane on noor neiu Ane, kes rändab koos lapsega ühest tühjast külast järgmisse. Retke jooksul avaneb peategelase seikluslik elukäik.
■II koht Ave Ojaste-Puhakka “Võõra õue peal”Eesti meditsiiniõde Hille Pohla on läinud Soome elama ja töötama ning see on pingestanud tema suhteid koju jäänud omastega, kes peavad Hillet rahas suplevaks reeturiks. Samas pole elu teisel pool lahte meelakkumine ning pere loomine, mis algul tundub väga lootustandev, peidab endas raskusi.
■III koht Helen Eelrand “Me veel näeme”Seitsmeaastane Laura jääb auto alla ja langeb koomasse. Samal ajal, kui tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, paneb kogu harjumuspärase elu pea peale pööranud olukord proovile tema vanemate suhte. Õhus on ka küsimus süüdlase karistamisest.
