Nädala raamat: Kergesti loetav hiidteos
Jaak Urmet “Saarineni maja. Sada aastat ajalugu 1912–2012”
Baltek Arendus, 2013. 488 lk.
Eliel Saarise teose kujul on kahtlemata tegu ühe Tallinna ilusama majandustõusu illustreeriva ning suurlinlikult hõrgu, pigem Helsingi, Riia või miks mitte Viiniga haakuva ehitisega. Arhitektuurivõistluse tulemina 1912. aastal valminud juugendstiilis hoone pakub tänagi põnevust oma kihilisuse ning mängulise siseõuega.
Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisuse jaoks ehitatud ärikompleks on nüüd selgelt Saarineni majana bränditud, seda nii maja seinal oleva kirja kui ka aplombika raamatuga. Selline heast arhitektuurist ja ajaloost kinnisvaraarendajale kasu lõikav kuvand on üsna mõistetav, kui arvesse võtta, et teose tellis Baltek Arendus, mille juhatuse liikmed on lisaks ettevõtlusele ka kunstimetseenidena tuntud Indrek Prants ja Sven Mansberg. Lisaks on tore vaadata, et Hillar Palametsa ja Robert Nermani kõrval tutvustavad kodu- ja kultuurilugu nüüd ka nooremad huvilised.
Erialasest kretinismist ning ka teose pealkirja tõttu oleksin tegelikult oodanud, et hoone arhitektuurist saab põhjalikumalt ainu, ent Liivi Künnapu sissevaade on napp. Ka ei ole just ülearu pinda saanud taasiseseisvumisjärgne keskkond. Raamatu kese on hoopis nõukogudeaegne kirjandusruum, mida leidlikult avatakse toonase hoone funktsiooni – kirjastuste maja – kaudu. Urmet oskab perioodi ilustamata kuid muhedalt kirjeldada ning autori hoogne kirjastiil, meenutused ja usutlused asjaosalistega ning sissevaated muudavad kollaažina pakendatud hiidteose kergesti läbitavaks taieseks. Kui pikantseid seiku pakub seksuaalsuse tutvustamine, siis tugev ja ülipõnev on tsensuuriorgani Glavlit tegevuse avamine.
Ajakirjandusliku taustaga Urmet tõestab end terava intervjueerijana, kes pole tahtnud jääda piduliku vormiga raamatus ilukõne juurde. Nii tasub kultuuripoliitikahuvilisel kindlastiüles otsida julge, rutiinivaba ja kohati meesšovinistlik kõnelus staažika kultuuriministeeriumi ametniku Madis Järvega. Autor küsib näiteks, kas Laine Jänes jäi ministrina eelkõige koorijuhiks; aga vastaja ei häbene avada Urmas Paeti andeka bürokraadina.
Ka ülejäänud materjal on markantne. Haruldaste dokumentide kõrval on autor üles leidnud ka näiteks Ludmilla Siimu väga erilise maali (1971), mis kujutab just selles majas lifti ootavaid moekaid naisi. Veel tõstaksin esile fotot, kus on osutatud hoone asukatele, nii saab igaüks aimu, kus istus mõjuvõimas ja kurikuulus ENE peatoimetaja Gustav Naan. Suisa tabelina antakse ülevaade arhiiviallikate abil koostatud üürnikest ja ruumide kasutajatest aastatel 1924–1944. Head leiud on ka pronksiööst: politseiahelik ja Hugo Bossi poe katkivisatud aknad.
