Art Lukas: Kuidas tuvisid lendama õpetada?
Taleb kasutab kujundina lendamis-loengute andmist lindudele: vaesed tiivulised ei tea ju aerodünaamika valemitest kõige vähematki, seega peaks olema üsna mõeldamatu, et nad ilma bürokraatide, nõustajate ja professorite abita turvaliselt õhulennukunsti vallata suudaksid.
Koos standardsuuruses köögiviljade ning lastekelkude kasutusjuhenditesse lisatud kiivrisoovitustega on Euroopasse integreerumise käigus meie ühiskonda siginemas suhtumine, et ettevõtlus on õrn lilleke, mis ilma riikliku ettehoolduseta küll kuidagi elus püsida ei suudaks.
Veidi skisofreeniline käsitlus Eesti majanduses toimuvast paistab olevat üldlevinud. Kui räägime välismaalastega, tuleb alati ära märkida, et siin sündis Skype. Aga isekeskis jõuame kiiresti tõdemuseni, et eestlastel on vähe ettevõtlikkust. Põhjused ulatuvad ugrimugri juurtest kuni sovetipärandini. Häbiväärse olukorra parandamiseks peab kool muutma inimeste suhtumist ja riik andma toetusi.
Kes on sellest äraleierdatud jutust väsinud, see võib vahelduseks heita pilgu ka teise maailmapilti, kus eestlaste ettevõtlikkusega on kõik väga hästi, kus kooliharidus inimeste hoiakuid ei muudagi ja kus liigne surkimine keerulises protsessis võib kaasa tuua hoopis soovimatuid kõrvalnähte. Selle alternatiivse maailmakirjelduse toetuseks on ootamatult palju tõestusmaterjali.
Kaeblejate üllatuseks näitavad 2012. aasta eurobaromeetri uuringu tulemused, et Eesti on ettevõtlusse suhtumises üks täitsa keskmine Euroopa riik. Näiteks ütleb 54 protsenti eestlastest, et valikuvõimaluse korral eelistaksid nad palgatööd ettevõtjaks olemisele. Euroopas keskmiselt on see protsent 58. Järgneva viie aasta jooksul peab ettevõtjaks hakkamist ihaldusväärseks 44 protsenti siinsetest inimestest, samas kui Euroopas kokku on see osakaal 32 protsenti.
Sama uuringu eelmises, masujärgses versioonis paistis Eesti Euroopa taustal veel silma sellega, et nurjunud ja pankrotti läinud ärimehed tuli siinse rahva arvates karmilt hukka mõista ja risti lüüa. Aeg on parandanud needki haavad. Viimase kolme aasta jooksul on 69 protsendilt 78 protsendile kerkinud nende eestlaste osakaal, kelle arvates tuleks pankrotistunud ettevõtjatele anda uus võimalus. See kattub eurooplaste numbriga. Samuti on ELi tasemele langenud nende hulk, kes ütlevad, et kui eksisteerib oht äparduda, siis ei tohiks üldse äriprojektiga alustadagi.
Ärimeeste seas levib arvamus, et ühiskonna ja meedia suhtumine ettevõtjatesse on liiga negatiivne, mis omakorda pärsib inimeste huvi ettevõtluse vastu. Ent faktid ei toeta ka seda eksiteooriat.
95 protsenti eestlastest nõustub, et ettevõtjad on töökohtade loojad. Eurooplastest usub seda 87 protsenti.
Tõsi, ELi keskmisest püsib Eestis siiski tunduvalt tugevamini (71 protsenti) hinnang, et ettevõtjad kasutavad enda huvides ära teiste inimeste tööd. Samuti arvatakse siin enam, et ettevõtjad mõtlevad üksnes oma rahakotile. Sellest hoolimata arvab ligi kaks kolmandikku eestlastest ettevõtjatest hästi (ELis vaid napilt üle poole inimestest) ja viimase kolme aastaga oleme selles osas teinud suure hüppe!
Kas võib olla, et ettevõtjatesse suhtutakse meil hästi, aga pudelikaelaks on inimeste teadmised ja informeeritus, mida riik peaks aitama parandada? Siiski mitte. Äri alustamiseks vajalikku infot on raske leida vaid viiendiku eestlaste arvates, samas kui Euroopas kurdavad selle üle pooled. Bürokraatiat peab meil ettevõtluse alustamisel väljakutseks iga teine inimene, mis on väikseim osakaal kõigi uuringus osalenud riikide seas.
Nüüd võiks mõelda, et kindlasti peab meil probleem olema firmade rahastamisega, sest oma läänenaabritest oleme ju veel tükk maad vaesemad. Võta näpust - vaid 59 protsenti eestlastest leiab, et oma äri on raske alustada finantstoetuste puudumise tõttu. Euroopas on seda meelt 79 protsenti inimestest. Nii võiks väita, et oleme alustamistoetustega lausa üle ujutatud, mis ei takista küll ärimeestel siin-seal köhatamast, et riik võiks rohkemgi toetada: ütleb ju vanarahva-3 tarkuski, et ega küsija suu pihta ei lööda.
Oma hoiakutelt ja hinnangutelt ettevõtlusega seonduva kohta on Eesti seega, üllatus-üllatus, täiesti tavaline Euroopa riik. See ei tähenda, et ettevõtjad elaksid kui vati sees, aga miks peakski, kui on võetud nõuks muuta põhjalikult maailma, harjumuspäraseid ärimudeleid või oma varanduslikku seisu?
Ent mis saab järgmisest põlvkonnast? Kas saame olla rahul koolist noortele kaasa antavate oskuste ning suhtumisega? Koolis või ülikoolis ettevõtlusteemaga kokkupuutunuid on eurobaromeetri kohaselt Eestis sama palju kui Euroopas keskmiselt. Samas oleme jätkuvalt 10 protsendipunkti Euroopast maas hinnangutes, kas kooliharidus on andnud oma äri ajamiseks vajalikke oskusi ja teadmisi.
Ettevõtluse arendajad hõõruvad nüüd muidugi käsi - lõpuks ometi on leitud probleem, mida saab lahendama tõtata! Arengufondi 2012. aasta GEMi raportis märgitaksegi, et "peamine ettevõtlust takistav tegur Eestis on meie küsitletud ekspertide hinnangul ettevõtlusalaste teadmiste ja oskuste ebapiisavus". Kahjuks peavad raporti kokkuvõtte autorid ise samas tunnistama, et ettevõtlusharidus ei mõjutagi valmisolekut ettevõtlusega alustamiseks. Kuidas nii?
Kui me mõtleme sellistele ärigeeniustele nagu Richard Branson, Bill Gates või Mark Zuckerberg, siis tasub tähele panna, et nad ei omandanud enne oma firma käivitamist ettevõtluse magistrikraadi. Kuid huvitavamgi on ühes Hollandi kutsekoolis 2005. aastal tehtud eksperiment. Õpilased jaotati kooli kahe asukoha vahel, millest ühes anti ka ettevõtlusõpet, teises aga mitte. Üllatuslikult selgus, et noorte ninapidi ettevõtlusesse torkamisel polnud mingit mõju nende suhtumisele võrreldes nendega, kes sellest ilma jäid.
Õigupoolest on väga raske leida maailmas uuringuid, mis tõestaks, et ettevõtlikkust õnnestub inimestele õpetada. Kuidas siis selgitada, et mõned koolid, näiteks Stanford, toodavad massiliselt ettevõtjaid? Samamoodi nagu seda, kuidas Tartu ülikoolist tuleb hulgaliselt arste. Ülikool ei ärata tudengite huvi meditsiini vastu. Juba varem arstiks saada soovijad valivad seda indu soosiva kooli ning eriala.
Ettevõtluse arendamine on Eestis muutunud asjaks iseeneses, inimese väljaelatud tungiks valitseda looduse üle. Isegi kui kõik on justkui korras, leiavad hakkamist täis inimesed ikka, mida kohendada. Nii märgitakse Arengufondi GEMi raporti kokkuvõttes Eesti kohta, et kuigi ettevõtjad peavad oma teadmisi ja oskusi pigem piisavaks või heaks, näevad eksperdid just teadmiste ja oskuste puudulikkuses üht peamist ettevõtluse takistajat! Teisisõnu, professorid märkavad tuvide lennuoskuses endiselt palju vajakajäämisi, mida vaid asjatundjate kallis nõuanne korrigeerida võiks.
Kohati paistavad valdkonna edendajad ignoreerivat ka asjaolu, et ettevõtlus ei ole lineaarne nähtus. Kui ühe ärimehe huvides on suurendada võimalust, et tema äri ellu jääks, siis ühiskonna kui terviku huvides pole ilmtingimata parim võimalikult paljude äride elus püsimine.
Ebaõnnestunud ettevõtjad teevad ühiskonnale teene, näidates mittetöötavaid lahendusi.
Riikliku Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-2020 dokumendis märgitakse väljakutsete hulgas, et meie ettevõtlusaktiivsus on suur, aga varase faasi ettevõtete ellujäämismäär on Eestis keskmisest oluliselt madalam. Lahendusena pakutakse barjääride vähendamist ettevõtete loomisel, finantstoetuse pakkumist ja ettevõtlust toetavate hoiakute kujundamist.
Ilmselt tabab poliitika elluviijaid lõpuks üllatus, sest kui loetletud meetmetel üldse mingi mõju peaks olema, siis viivad nad ellujäämismäära veelgi madalamale. Matemaatiliselt on nii, et mida rohkem ettevõtteid luuakse, seda väiksem peab olema ellujäämismäär, kuna ettevõtlus on oma olemuselt midagi turniiri sarnast.
On selgusetu, miks madalat ellujäämismäära majanduses üldse probleemiks peetakse. Ettevõtlus toetub eksperimenteerimisele ja mõne geniaalse uue toote või teenuse loomiseks on lausa hädavajalik, et hulk eksperimente aia taha läheks. Läbi kukkunud ettevõtjatele on see tragöödia, ent ühiskonnale on igaüks neist teinud teene, näidates ära veel ühe mittetöötava lahenduse.
Ebaefektiivseid lahendusi näiteks rahalise subsideerimisega kunstlikult elus hoides kergitaksime küll ettevõtete ellujäämismäära, ent arengule mõjuks see pärssivalt. Palju väikseid ja kiireid ebaõnnestumisi on just see, mille üle riigimehed kõige rohkem rõõmustama peaksid.
Teine näide ülemõtlemisest on ettevõtluse arendajate kurtmine, et meie firmad on liiga väikesed. Nagu on märkinud arvamusloos hiljuti ka TTÜ professor Juhan Teder, on seegi üks kõrvalnähtus uute firmade asutamise soodustamisele. Keskmine töötajate arv ettevõttes muutub pöördvõrdeliselt ettevõtete koguarvuga.
"Probleemide" lahendamine annab ekspertidele, ametnikele ja poliitikutele tööd veel pikaks ajaks, sest matemaatiliselt võib ettevõtete arvu ja suuruse kasvu üheaegselt tuua vaid Eesti elanike arvu hüppeline kasv.
Ettevõtluse käsi käiks meil kenasti ka ilma hoolitseva arendamiseta, kui seda just päris takistama ei hakata.
