Võrriga kodu poole

Donald Tomberg peab Ilmar Raagi “Kertut” väärt filmiks, mis jutustab loo igatsetud ja võimatuna näivast armastusest Eesti moodi.

Kõik me teame Mark Twaini lugu printsist ja kerjusest. Prahihoovi Tom ja Walesi prints on täpselt ühesugused, ja see, kumba neist printsiks, kumba kerjuseks peetakse, sõltub sellest, milliseid riideid kumbki parasjagu kannab. Ilmar Raagi viimane film “Kertu” on küll tänapäevane armastuslugu, ent omamoodi arendatakse ses filmis ka vana motiivi printsist ja kerjusest.

Kertu (Ursula Ratasepp) on äärmuseni inimpelglik, plikaliku moega, kolmekümneaastane naine, keda üldsus üksmeelselt arvab ullikeseks. Villu (Mait Malmsten) on keskea künnisel juhutööline, kõva naiste- ja napsimees, kellest üldsus enamat ei ootagi. Kertu isa (Peeter Tammearu) on jõukas ja julm kogukonna esinumber. Villu elab aga ühes emaga (Leila Säälik) tagasihoidlikus majakeses, sõidab igivana punnvõrriga ja käib ka Kertu isale tööd tegemas. Ja Kertule hakkab Villu meeldima.