Ühest linnulauluta kirjavahetusest
Viitan siin muu hulgas Jaan Kaplinski ja Johannes Salmineni kirjavahetuse köidetele, millest esimene (1989–90) on jäänud eesti keelde tõlkimata.
Kaplinski ja Grabbi puhul pole tegelikult niisugust poeetilisust ja isiklikkust mingil moel lisada vaja. Kirjad ongi juba piisavalt isiklikud ja pigem läbib neid hoopis argine asjalikkus. Ka teemad, kuigi laiahaardelised, tegelevad peamiselt kaasajaga ning tegelikult tundub, et suur osa energiat kulubki kirjutajatel selle peale, et hoida end nii siin- kui sealpool ookeani aja ja kultuurieluga ühes taktis. Infonälg näib olevat tohutu ning see panebki kirjutama, ja esitama kõiki neid raamatu- ja artiklitellimusi, mis hakkavadki osalt selle kirjavahetuse nägu kujundama.
“Sõprade kirjad on su poole teel” – nagu pealkiri ütleb, on see raamat sõprade kirjavahetus. Tahaks justkui mõelda, et kirjadel on üks ja kindel adressaat – sõber ja ehk ka tema perekond. Päris nii lihtne see nõukogude situatsioonis muidugi ei olnud ja selle asjaolu toovad nii Grabbi kui ka Kaplinski ise kumbki oma eessõnas välja. Kirju ja raamatupakkide sisu kontrolliti ning seetõttu arvestasid ka kirjutajad ise n-ö kolmanda lugeja pilgu ja soovidega. Siinjuures tuleb mainida, et ega see, et hilisemal (ja juba kapitalistlikul) ajal kirju enam sel viisil ei kontrollitud, ei pruukinud automaatselt tähendada, et kirjutajate jaoks oleks see kolmas lugeja ära kadunud. Vastupidi – kirju võidaksegi kirjutada juba teadlikult näiteks sooviga neid hiljem avaldada. Ja seda ongi tunda eespool mainitud Kaplinski ja Salmineni kirjavahetuste puhul, mis on hoopis esseistlikumad ja viimistletumad.
Tegelikult ei vaja Kaplinski ja Grabbi kirjavahetus pikemat tutvustust. Kirjavahetuse pealkiri ja asjaolu, et see on ilmunud Eesti kultuuriloo allikmaterjalide sarjas “Litteraria”, on juba ise piisavalt kõnekad. Lisaks kommenteerib kirjavahetust ka väga asjalikus saatesõnas Sirje Olesk. Kui aga midagi siiski veel mainida, siis seda, et lugedes tuli endale pidevalt meelde tuletada, et aeg nendel lehekülgedel möödub kähku: kui kirjavahetuse alguses on Kapliski 24 ja Grabbi 35, siis lõpuks on mõlemad juba küpsed ja väärikad mehed. Seda enam aga soovitakski seda lihtsat, ent harivat lugemist just kultuurihuvilistele, kes on praegu nii vanad kui Kaplinski kirjavahetuse alguses.
Koostanud ja kommenteerinud Sirje Olesk
“Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965–1991”
