“Politruk tuleb alasti võtta, läbi peksta ja üles puua!”

Omakohtu ja hiljem ka võitja õigusega hukkasid sunni­viisiliselt puna­mundrisse topitud eestlased endi vaenlasi. Ei, mitte sakslasi, ikka “omasid”.

Kui Saksamaa tungis 1941. aasta juunis Nõukogude Liidule kallale, mobiliseeriti punaväkke ka kümneid tuhandeid eestlasi. Neid aga ei saadetud rindele, vaid küüditati töölaagritesse metsa langetama. Neil lasti seal surra, mis oligi eesmärk.

Juba juulis 1941 oli andnud Punaarmee poliitjuht, armeekomissar Lev Mehlis direktiivi ebausaldusväärsete sõjaväelaste – nende seas eestlaste – rindelt kõrvaldamise ja nende sunnitööle rakendamise kohta. Neis töö- ehk surmapataljonides hukkus kuni 12 000 noort eesti meest, rohkem kui rindel.

Aga mitte kõik ei allunud julmale saatusele, oli ka julgeid vastuhakke. See ülekohtu sünnitatud vimm hõõgus edasi laskurkorpuse meestes, pole siis imestada, et nad vabastajatest röövleid 1944. aastal Eestis halastamatuse ja rõõmuga seina äärde panid.