Numismaatikud hoiavad hinge kinni – mis saab sajakilosest rahapajast?
Tartu teadlased pesevad rootslaste 17. sajandi sularahakassat elektrolüüsiga puhtaks.
Kas see võib Eesti suurima vaskmüntide peitleiu rikkuda?
Oktoobri algul sattus algaja detektorist Jõgevamaal Vaidaveres kodupõllul Eesti suurimale vaskmüntide peitleiule. Maapõuest tuli välja ligi 100 kilo, viis ämbritäit 17. sajandil vermitud Rootsi münte. Kokku umbes 10 000 veerandöörist.
Senises suurimas, 1958. aastal samast kandist leitud Rahivere kogumis oli 1286 münti.
Mündihunnik viidi Tartu ülikooli arheoloogiaosakonda, kus sellega hakkasid tegelema Kristel Kajak, Riina Rammo, Andres Tvauri, Andres Vindi ja Heiki Valk.
Tvauri sõnul on kuninganna Kristiina aegsed mündid masstoodang, mis pole enam vermitud käsitsi, vaid vee- või hobujõul töötava valtsmasina abil. Nagu ka Rahivere leid, on see tõenäoliselt maha maetud Vene-Rootsi sõja ajal 1656–1661.
Rootslaste sõjakassa see arheoloogide arvates ilmselt ei ole, sest pole teada, et Rootsi väed oleksid sel ajal Põhja-Tartumaal liikunud. Kas varanduse peitsid ära kohalikud talupojad, kes sõjas tapeti? Kahtlane, sest talupoja-aarded sisaldavad tavaliselt ikka hõbedat, sageli ka ehteid.
Vaidavere leiu puhul on tegu ühetaoliste vaskmüntidega, mis paneb ajaloolasi mõtlema, et võib olla tegu Rootsi riigi poolt Liivimaale ringlusse toodud peenrahaga, mis sõjaoludes mingil põhjusel maha maeti, jäljega rootsiaegsest riiklikust sularahaveost.
Konservaatorite Andres Vindi ja Kristel Kajaku sõnul on mündid üldiselt heas seisukorras. “Metall ei ole mineraliseerunud, kuid samas on neil kohatine aktiivne korrosioonikiht. See tähendab, et mündid on kaetud helerohelise pulbrilise oksiidi kihiga.”
Müntide puhastamiseks korrosioonikihist valisid TÜ arheoloogid elektrolüüsi meetodi. “Elektrolüüs on konserveerimises üks efektiivsemaid korrosiooniproduktide eemaldajaid,” kinnitasid konservaatorid.
