Üheks ekspressionismi eelkäijaks peetud Saksa näitekirjaniku Frank Wedekindi kahel näidendil põhinev kontseptuaalne “Lulu” – läbi aegade kõige vähem müünud toode, millele Metallica nimi peale trükitud – võeti siunavalt ja mõnitustega vastu ka maailma kriitikkonna poolt. Lou Reed etlemas oma luulet juhuslike ja tarbimiseks kõlbmatute Metallica riffide peal, näis kõlavat konsensuslik arvamus. Suurim muusikasait – ja moodsa indimuusika kodu – Pitchfork hindas plaati ühe punktiga kümnest. Niisiis ei tundnud end “Lulu” seltsis häiritult üksnes metal-heeroste austajad, vaid ka need, kelle elule andis just nimelt selle indisisu Lou ansambel 1960ndatest. Velvet Underground – alternatiivse muusika sünnipaik ja emalaev. Bullshit’i-detektoriks peetav Reed muretses sellepärast vähem kui põrandale pudenenud aspiriinitableti pärast. Mu fännid jätsid mind maha juba albumi “Metal Machine Music” (aastal 1975 ilmunud müraplaat) järel, vastas ta hoolimatult.

Ainus väljaanne, kes “Lulut” tõesti kõrgelt hindas, oli eksperimentaalse ja otsiva muusika kuukiri The Wire. Kui mujal kroonis plaat aasta halvimate albumite nimestikke, siis The Wire snoobid tõstsid ta 2011. aasta kümne parima sekka.

(Olematu) vanasõna “omadele võõras, võõrastele tülgastav” asemel soovin ma osutada “Lulu”-looga sellele, et Lou Reed oli inspireeriv ja ligitõmbav just seetõttu, et teda polnud võimalik kodustada. Pigistada tema artistiloomus peopessa, pista rinnatasku ja kanda muretult ja hubaselt südame lähedal. Ebamugavad või harjumist nõudvad arütmia-sümptomid esinesid peaaegu alati, kui ta jälle häält tegi.

Pange “Lulu” peale, laske oma sisemine snoob valla ja nautige Lou mälestuseks seda etendust.