Renate Valme: “Ma ei sea endale mingeid piire”
Mis ajendas sind looma füüsilise teatri truppi Kompanii Nii?
Truppi ajendas looma üha süvenev vajadus teritada oma loomingulist käekirja ja viia see järgmisele tasandile, tegutsedes eeskätt lavastajana, ennast etendajana välistades. Kuna lavastuse loomine on suhteliselt intiimne protsess – inimestele oma ideid avaldades ja katsetades oled justkui alasti –, tundus “omade jopede” olemasolu ainuõige sammuna. Ja eeskätt selliste jopede, kelle olen enda kunstilisi kriteeriume silmas pidades välja valinud ja osalt ka koolitanud. See on olnud aeganõudev ja pikk protsess, aga seda enam oskan lõppresultaati hinnata ja tõden, et olen oma trupiga väga rahul.
Sa ühendad tihtilugu oma loomingus eri elemente (tuli, vesi jm). Kas “PURE MIND” on katsetus viia elementide kasutus järgmisele tasemele, rajada teed tsirkuseesteetikale teatris?
Eri elemente kasutan vahenditena väljendamaks konkreetset ideed. Lavastust luues on prioriteet looming ise ja ma ei mõtle võimalikes teatriuuenduslikes kategooriates. Usun, et minu kui praktiku pärusmaa polegi sellega tegelda. Ma lihtsalt möllan – kõik vahendid on idee teenistuses ja ma ei sea endale mingeid piire. Oluline on etendajatele väljakutse ja publikule elamuse pakkumine. Laias laastus võin öelda, et loon lavastusi, mida ise näha sooviks.
Kas füüsilises teatris on kehal ka piirid ja midagi, milleni füüsiline teater ei küündi?
Kindlasti on kehal piirid, just seetõttu ongi intrigeeriv tegeleda nende piiride nihutamisega. Ent lavastuslikku kogutervikut silmas pidades on keha siiski ainult üks atribuut.
Sinu töödes on oluline värvide ja valguse sümboolika, mille oled ise seadnud. Kas see on keeruline ülesanne?
See on puhas rõõm ja samas ka peadmurdev matemaatika. Kuigi värvidel ja valgusel on omad tähendused ja sümboolika, ei eelda ma, et publik seda alati tähele paneb ja sellest minuga ühtemoodi aru saab. Eelkõige peab endal pilt selge olema, sest siis saab stseeni kätketud see õige essents. Nii jõuab vajalik publikuni ikkagi, isegi kui ta seda ratsionaalselt lahti ei muugi.
Nüüdistants tegeleb paljuski soolisuse küsimusega, kas seda teeb ka füüsiline teater?
Pigem oleneb see konkreetsest lavastusest ja selle dramaturgiast, mitte niivõrd žanrist. Minu loomingus on see olnud orgaaniline pärisosa, kuna fookuses on alati inimene.
Kas lavastuses “PURE MIND” on stseenid täielikult välja mängitud näitamaks etendajate füüsilist pingetaluvust või on sellel sisuline eesmärk?
Eelkõige ikka sisuline. Samal ajal ei välista see ka etendaja pingetaluvuse aktsentueerimist. Ja mõnikord see võibki sisu olla. Lavastuse “PURE MIND” dramaturgiat luues huvitas mind just ambivalentsuse temaatika – nii selle konkreetse sõnapaari oma kui ka laiemas plaanis. Teinekord polegi kõik nii lihtne, kui esmapilgul paistab, ja vastupidi. Aga ma ei soovi anda publikule kindlaid suuniseid etenduse tõlgendamisel, vaid et igaüks mõtestaks endast lähtuvalt. Vastasel juhul oleks vastuvõtja juba eos kallutatud ja jääks oma isiklikust kogemusest ilma. Piltlikult öeldes soovin inimesed viia reisile, ilma et nad peaksid enne teele asumist Lonely Planet’i läbi hekseldama. Peaasi, et vaim oleks stardivalmis.
