Priit Pärna esimesed aperitiivid ja antipastid
Seitsmekümnendad aastad N Liidus ehk aeg, mil Priit Pärn oma esimesi filme joonistama asus, olid nii absurdsed, et absurdse tegelikkuse tagasipeegeldamine kunstiloomingus ei kätkenud endas teab mis suuri väljakutseid. Muidugi tuli väga tähelepanelikult jälgida võimude joonistatud piire, millest üleastumise korral oleks filmikarjääril kriips peal olnud.
Kuigi Pärn õppis üsna kiiresti, kust piirid jooksevad, sai temagi tunda, mida tähendab, kui lähed geniaalset nalja tegema kohta, kus nalja ei mõisteta.
See juhtus filmiga “Kolmnurk”, mida Moskvale serveeriti Juhan Kunderi muinasjututöötluse “Ahjualune” põhjal valmiva lastefilmina. Kuna film osutus hoopis muuks, siis ei saadetud teda karistuseks välismaa festivalidele ning kinodeski tiirles vaid 20 koopiat tavapärase 200–400 asemel. Tänu julgele trikitamisele sai Pärnast aga tuntud mässaja, kelle iga järgmist filmiprojekti vaadati üle range põhjalikkusega.
Pärn keeldus võimu poolt peale surutud mänge kaasa mängimast. Kuna “Eine murul” stsenaariumi kohta, kuhu autor oli kõik ausalt kirja pannud, öeldi resoluutselt, et niisugust filmi ei tehta N Liidus mitte kunagi, ei jäänud tal muud üle, kui võtta aeg maha ja mängida ekraanil läbi raamatus “Naljapildiaabits” tehtud visuaalsed trikid. Sümboolselt sai filmgi pealkirjaks “Aeg maha”.
Vahepeal saabus perestroika ja “Eine murul” stsenaarium kuulutati geniaalseks. Nüüd sai autor võtta teist korda aja maha, sõita filmiga ringi mööda maailma animafestivale ning lubada avalikkusele, et “Eine murul” jääb tema viimaseks filmiks... kuni tuli “Hotell E”. Ja siis “Porgandite öö”, seejärel “1895”, “Karl ja Marilyn” (koos Janno Põldmaga), “Frank ja Wendy” (koos Ülo Pikkovi, Kaspar Jancise, Priit Tenderiga), “Elu ilma Gabriella Ferrita”, “Tuukrid öös” (koos abikaasa Olga Pärnaga). Valmimas on järjekordne koostöö Olgaga – “Lendurid koduteel”.
“Kolmnurk” (1982) ja “Eine murul” (1987) on DVD-kogumikul Priit Pärna n-ö tõsisemad filmid. Pigem täiskasvanutele mõeldud joonisfilm abieluprobleemidest ja soorollidest, rutiini survest ja lähedusenäljast modernses linnaperes võrgutab vaataja ära vallatute köögistseenidega, kus nõukogude naise nobedate näppude all valmib töölt koju tulevale abikaasale Viktorile igal õhtul mitmekäiguline pidusöök. Kuniks ahjualune Eduard oma osa nõutama tuleb. Ons Eduard tõepoolest ahjualune või lihtsalt tähelepanelik naabrimees, kes noore mõrsja Julia roogade kiitmisega kitsi ei ole, tuleb igaühel välja mõelda. Filmiuurija Mari Laaniste leiab, et isuäratavad road, mida Julia valmistab, kujunevad tähelepanu, hoolimise ja armastuse metafoorseteks väljendusteks, olles samal ajal ka varjatud ühiskonnakriitika – valitses ju poelettidel üsna üheülbaline toorainevalik. Julia igaõhtused toiduorgiad olid hoopis teisest puust.
“Eine murul” ühe peategelase salapäraga looritatud missioon on samuti toiduga seotud – leida nõukogude kaubandusvõrgust õunu, mis on otsa saanud. Filmi tegelikkusepeegeldused on reaalsusele palju lähemal – naine peab üle elama mitmeid alandusi, enne kui õun tema käeulatusse jõuab. See film on karje, hall ja sünge allegooria nõukogude tegelikkusele, kus inimene oli ilma jäetud vabadusest ja väärikusest.
Puändi leidmiseks pöördus Pärn maalikunsti poole – eri tegelaskujude argiste ja kohati jaburate askelduste siht selgub filmi lõpus, kui seltskond korraks pargis kokku saab ja Édouard Manet’ maalilt tuntud poosid sisse võtab.
Hulk aastaid hiljem, 2011. aastal valmis Kunstiülikooli tudengitel Erik Alunurmel, Mihkel Rehal, Mari-Liis Rebasel ja Mari Pakkasel samanimeline nukufilm, juhendajateks Priit ja Olga Pärn. Siin on samuti humoorikal lool klassikateose kompositsioonist laenatud briljantne finaal (otsi ja vaata Youtube’is või Vimeos “Eine murul”). Napsutanud seltskond taarub grüünes, pudenedes ülisuurte jõupingutuste järel lõpuks üksteise otsa murule täpselt niisuguses asendis, nagu Manet oma tegelased 1863. aastal maalis. Huffington Post kirjutas noorte töö kohta, et jääb küll lõpuni arusaamatuks, kas nad üritasid öelda midagi vänget tarbimisühiskonna pahede kohta (sest kooserdatakse ringi suurte kilekottidega), kas tegelasi vaevab ränk narkolepsia või ollakse lihtsalt joobnud, kuid kiidetakse igati vanameistri klassikateose värsket interpretatsiooni.
Ka Briti Filmi Instituudi ajakiri Sight and Sound kõrvutab imetlusega Pärna omaaegset ja noorte uusversiooni.
Juba keskkooli ajal karikatuure joonistama hakanud Priit Pärn läks Tartu ülikooli õppima bioloogiat ning töötas kuus aastat taimeökoloogina Tallinna Botaanikaaias, kuni Rein Raamat ta “Kilplaste” (1974) filmi kunstnikuks kutsus (koos Kaarel Kurismaaga). Nii algab lugu Priit Pärnast kui Eesti animatsiooni legendist. Õigupoolest olid Raamat ja Pärn kohtunud ka varem – “Viimse reliikvia” võtetel, kus Raamat oli kunstnik ja Pärn kaskadöör. Pärn, kes sai siiski üsna varakult aru, et päris teadlast temast ei tule, kaalus muu hulgas ka kaskadööri ametit, aga kõige parema meelega oleks ta läinud kutseliseks rändajaks, paraku seda ametit keegi ei pakkunud. Küllap on nendest mõttekäikudest ajendatud ka Pärna debüütfilm “Kas maakera on ümmargune”.
■“Kas maakera on ümmargune?” (1977)
■“… ja teeb trikke” (1979)
■“Harjutusi iseseisvaks eluks” (1980)
■“Kolmnurk” (1982)
■“Aeg maha” (1984)
■“Eine murul” (1987)
DVD müügil koos Eesti Ekspressiga alates 7. novembrist
Filmidega saab tutvuda ning sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.
