Häälestades end helikunsti näituseks
Helikunstist vaatega minevikku” toob publiku ette kuulmistajule keskenduvat kunsti – erinevaid heli avaldumisvorme, alates sürrealistlikest häälutuste salvestistest (Ilmar Laaban) kuni visuaalselt kummastavate installatsioonideni (Raul Keller). Vaade minevikku käsitleb dokumente ja videoid 1960.–1990. aastatest Eestis, mil leidsid aset mitmed helieksperimentaalsed juhtumised.
Helikunsti eristamine muusikalistest ning performatiivsetest eksperimentidest on tihtilugu olnud vaevaline, sest heli on kunstiteose puhul üks mitmest kandvast jõust, alati millegagi kaasnev. Seda võiks kirjeldada kui sümbioosi, kus kunstiteose visuaalsus täiendab selle auditiivset külge ja/või vastupidi. Valestimõistmine või üleüldine mittemõistmine on saatnud helikunsti (ingl sound art) selle esimestest avaldumisvormidest alates. Näiteks oli Arvo Pärt sunnitud esitama seletuskirja ENSV Heliloojate Liidule seoses viiuli süttimisega eksperimentaaletendusel Kirjanike Majas 1968. aastal.
Kumu kuraatorid (Kati Ilves ja Ragne Nukk) on püüdnud kaardistada helikunsti praktiseerimist Eestis, sattudes seda tehes muuhulgas globaalse trendi hoovusesse, kui institutsioonid üle maailma (MoMA, ZKM jpt) püüavad žanri raamidesse pista järjekordse kunstinähtuse.
Atmosfäär Kumu 5. korrusel ei vasta ettekujutusele muuseumist, kus aeg võiks tardunult paigal seista. Igas ruumis leidub mõni installatsioon, plännimine seguneb kõlisemisega vms, tekitades kuuldemängulise virvarri. Kuid kas pole mitte sümptomaatiline vastata huvile helikunsti vastu suure hulga heliga? Vaikus pakatab informatsioonist niisamuti kui seda täitev heli, kuid selle näituse kontekstis annab vaikus eelkõige võimaluse helil ilmuda.
Väga põnevat sisekaemuslikku kogemust pakuvad Raul Meele graafilised kompositsioonid häälikutest, mis arendavad näitusekülastaja sisemist kuulmist. Seeläbi ei allu inimene kunstisaalis kunstniku poolt etteantule, ei taanda end ainuüksi heli vastuvõtjaks, vaid osaleb selle loomises, isegi kui ainult oma vaikses ettekujutuses. Muljet kõrkjate kahisemisest, rahe rabistamisest ning metsa mühisemisest on võimendatud helijäljenduslike silpide asetusega. Niisamuti mõjub ka Raul Kelleri graafikaseeria “Protsess” (2012), mis on loodud isetehtud vinüülikirjutajaga. Tekkinud spiraalsed kujutised äratavad mõtteid, millised helid võiksid neis sisalduda.
Helid on meile sama lähedal kui meie mõtted, need liiguvad amorfselt läbi keha, küsimata, kas me seda tahame või mitte. Kõrvad võtavad vastu kõik kuulmisraadiuses asetsevad heliallikad, mistõttu on kaheldav, kas Kiwa installatsioon “Nimeta” (2013) toimib ilmtingimata austusavaldusena Kaarel Kurismaale, kui ümberkaudsed installatsioonid (Villu Jõgeva “Oranž torn”, 1975/2004; Kaarel Kurismaa “Intermezzo”, 1995 “Ärapöördunud tuvi”, 2013) vahetpidamata “vahele segavad”. Küll aga tekib Kurismaa ning Kiwa tööde vahele visuaalne kahekõne, milles postamentidele asetatud kakskümmend kaks musta kastekannu juhatavad justkui altari – “Helisid tilkuva seadeldise” (1975) ette.
Näitusel esitletud tööd ulatuvad teineteisesse helibarjääride puudumise tõttu, nii võivad John Grzinichi filmi “Materiaalsete elementide heliomadused” (“Sound Aspects of Material Elements”, 2009) tabada eelnevalt mainitud intermetsod, mis ei küsi luba sekkumiseks. Moostes resideeriv USA helikunstnik John Grzinich on komplekteerinud Eestis salvestatud audiovisuaalseid vaikelusid, särisevatest takjalistest kõrgepingeliinide allhoovusliku undamiseni. Maastiku esitamine helimeediumi abil toimib sarnaselt maastikumaaliga, vaataja/kuulaja ette tuuakse selle kõige iseloomulikumad tunnused.
“Kuulatavus on tagasiminek,” sõnas Martiini “Metabori” üritustesarja käsitlevas dokumentaalis, pidades silmas kuulaja ootusi helile, mida kunstnikud on võimelised konverteerima (väljakannatamatuks) müraks.
Kindlasti nõuab helikunsti näitus külastajalt mõningast kannatlikkust. Vilksamisi vasakule-paremale vaatamisest päris ei piisa.
Marika Agu on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant.
Näitus “Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”
Kunstnikud Alvin Lucier, Ilmar Laaban, Raul Meel, Kiwa, Kaarel Kurismaa, Villu Jõgeva, Rauno Remmel, John Grzinich, Andres Lõo, Raul Keller, Mati Schönberg, Mats Lindström, Sulev Teppart, Vladimir Tarasov. Näituse kuraatorid Kati Ilves, Ragne Nukk. Kujundajad Raul Kalvo, Helen Oja. Graafilised disainerid Kaarel Nõmmik, Priit Pärle, Janar Siniloo.
Kumus 12. jaanuarini 2014.
