Soome salajane ajalugu
Kirjanik Holger Kaints kiidab soomlaste käsitlust oma kaitsepolitsei ajaloost – Eesti kohta saab siit teada vähe, kuid põnevust jagub.
Arvestades, et kaitsepolitsei seisab riigi üldisest toimimisest veidi kõrval, aga evib samal ajal väga palju infot, on kaitsepolitsei ajalugu ühtlasi riigi enda ajalugu veidi kõrvalisest vaatenurgast. Soome Kaitsepolitsei ajalugu on juba oma alguse poolest iseäralik. Kuigi tal olid loomulikult oma eelkäijad – Uuriv Keskpolitsei (Etsivä Keskuspoliisi) ja Riigipolitsei (Valtiollinen poliisi ehk Valpo) –, loodi ta 1949. aastal. Kogu endise Valpo organisatsioon saadeti laiali. Põhjus oli selles, et sõjajärgne Valpo oli kommunistist siseministri alluvuses muudetud tollase stalinistlikult meelestatud Soome kompartei tööriistaks. Riigis aga oli aset leidnud muutus. 1948. aastal toimunud valimistel oli kommunistlik partei oma mõju kaotanud ning enam ei saanud taluda kommunistidega mehitatud salapolitsei edasikestmist.
Uus julgeolekuasutus taheti luua nii et “seda ei saaks ühegi kandi pealt pidada sisepoliitilise võimu täidesaatjaks” (lk 12). Täielikult seda eesmärki täita siiski ei õnnestunud: selleks omandas tollane president Kekkonen asutuse üle liiga suure võimu, nõnda et raamatu üks peatükke kannabki pealkirja “Presidendi politsei”. Ometi ei keelanud president, kes oli KGB kirjades kui nende mõjuagent (muide, KGB arusaamaga mõjuagendi funktsioonidest võib tutvuda
lk 40) ja kelle ametiväline suhtlus Moskvaga käis suures osas KGB kaudu, Supol KGB tegevuse kohta Soomes andmeid koguda. Salajastest ettekannetest, mida Supo otse Kekkonenile esitas, sai ta kasulikku infot, mistõttu tal olid Moskvaga suheldes paremad kaardid käes. Ja olukorras, kus olid küsimuse all rahvuslikud huvid, jäi ta, mõjuagent või mitte, kindlaks oma riigile. Kui KGB tegi Supole ettepaneku, et see hangiks neile teavet USA luureteenistuse kohta, oli presidendi juhtnöör peadirektorile: “Seda ei tohi teha!” (lk 71).
Samas, suhtumises NSV Liidust ärahüppajatesse oli kehtestatud range kord. “Andsin juba aastate eest käsu, et ülejooksikud tuleb piiril tagastada,” kirjutas Kekkonen 1959. a märkmikusse (lk 29). Supo algusaastatel suhtuti mõnesse juhtumisse siiski leebemalt, hiljem mitte.
Üsna põnev on teada saada Supo võrdlemisi tihedatest kontaktidest CIA ja MI6ga, kellega vahetati pidevalt informatsiooni. Erinevalt KGBst (ja prantslastest) teatasid nood alati isikutest oma saatkonnas, kes luurega tegelevad, samuti oli infovahetamine mõlemapoolne. KGB oleks soovinud süsteemi, kus Supo edastab neile infot, venelastelt aga midagi vastu ei saa. Sellises olukorras polnud imestada, et Soome pool poetas KGB-le ainult mokaotsast üht-teist. Teisalt on tähendusrikas, et peatükid ja lõigud, mis kõnelevad koostööst Ameerika luurega, on koostatud CIA allikatele toetudes. Supo arhiivis memosid koostööst ei ole, tõenäoliselt ei pandudki midagi kirja.
Viited Eestile ja eestlastele on raamatus põgusad. Leidub mõni eestlane, kes töötas NSV Liidu saatkonnas ja ajas diplomaadiameti varjus KGB asju. Koomilisevõitu on seik, kus KGB püüdis Eesti pagulasi mängu tuues diskrediteerida tookordset ÜRO peasekretäri assistenti Martti Ahtisaarit (viimane tavatses vahetevahel käia New Yorgi Eesti Maja poes kodumaad meenutavat toidukaupa ostmas!). Kulme kergitama pani ka Herman Simmi personaalne suhtlus Supoga aastal 1992. Aga kõik need on pisiseigad.
Kuna tegemist on dokumentide põhjal koostatud käsitluse, mitte žurnalistliku jutustusega, on tekst tihe ja nappide selgitustega. Loomulikult on silmas peetud Soome publikut. Eestlasele, kes Soome lähiajalugu väga hästi ei tunne, võib seetõttu jääda üht-teist arusaamatuks. Paaris kohas on tõlkija mõnd nähtust küll selgitanud, aga seda tulnuks teha põhjalikumalt. Näiteks võib paljudele jääda arusaamatuks, mis “ööpakastest” räägitakse lk 28, 80 ja mujal. Tegu oli aga NSV Liidu räige sekkumisega Soome valitsuse moodustamisse hilissügisel 1958. Aga need on tõesti pisiasjad.
Tõlkinud Kadri Jaanits. Hea Lugu, 2013. 320 lk.
