AREENI KAANELUGU: Kui pop muutub tõsiseks

Tõnis Kahu vaatleb, kuidas klassikaline muusika popmuusikasse sisse tungis ja mil viisil ta seal edasi tegutseb.

Umbes neli aastat tagasi ilmus siinsamas lehes minu intervjuu Inglise rokkansambli Yes kunagise klahvpillimängija Rick ­Wakemaniga. Ehk siis kellegagi, kes oli üks minu esimesi koolitajaid kunstipretensioonidega pürgimuste vallas, enne kui usaldasin iseseisvalt klassikalise muusika kontserdile minna. Lugejakommentaar internetis äratas mu tähelepanu. Seal küsiti, et miks Nõukogude ajal ikkagi peljati “taolisi tõsiseid muusikuid” ja seesugust “tõelist ­kunsti”, ning võrreldi Yesi plaate sümfooniatega. Sääraseid – kahtlemata naiivseid – mõtteid oskasin ma ehk kunagi isegi mõlgutada. Ja midagi oli neis kujutlustes ilusat – oli põhjust uskuda, et rokkmuusika on suuteline emantsipeeruma, olema ülev ja kõrgelennuline. Siin kohalikus suletuses eriti, Nõukogude Eestis levinud sihipärase vaimse madaldamise taustal. Rokkmuusika ei olnud ju pärit Eesti pinnasest, aga näis, et äkki korvab mineviku puudumise vähemalt tulevik, mis viib meid kokku Euroopa kultuuriruumi üldisema traditsiooniga. Tegelikkuses olid asjad ilmselt keerulisemad.