Jaan Ruusi ülevaade tänavuse PÖFFi programmist
On aastaid, mil mõned filmid lausa kargavad teiste hulgast silma. Prantsuse “Klass” (2008) ja “Holy Motors” (2012), Soome “Mees ilma minevikuta” (2002), taani geeniuse von Trieri filmid. Tänavuse aasta tipp on kahtlemata Cannes’is Kuldse Palmioksa võitnud lesbide armastusfilm “Blue is the warmest colour”. Seda PÖFF ei näita. See-eest on tänavu filmide üldine tase hea, nagu Eestiski. Kahju, et “Kertu” jäi EurAasia programmist välja, kuna selle programmi maht kasvas üle piiride suureks ja Eestist kaks filmi juba oli. Aga prantslased lubavad endale Cannes’is kolm filmi, kõnelemata arvukatest koostööfilmidest.
Paljuharuliseks kasvanud PÖFFi suures kataloogis on 200 filmi. Neil kõigil on teatav kvaliteedimärk. Kuna kindlad liidrid puuduvad, siis on tänavuse festivali üks tunnusjooni näidata võimalikult palju esilinastusi – maailma omi, rahvusvahelisi, Euroopa omi. Et anda pilt, mis praegu kinos sünnib. Festival ongi alternatiivne levi.
Üks Tänavuse programmi iseloomulikke jooni on dokumentaalse alusega ja dokumentaalkino hea esitus. Veneetsias sai tänavu, nagu kirjutati – ootamatult – Kuldlõvi dokumentaalne “Sacro GRA” (režissöör Gianfranco Rosi). Rooma linna ümbritseval 70 km pikkusel ringteel Grande Raccordo Anulare elavate ja töötavate inimeste lood koonduvad mosaiigiks tänapäeva itaallastest. Nagu Fellini “Roomas”, pole ka “Sacro GRAs” selget narratiivi, ent filmi kannab tänapäevane hingus. Hoopis teist laadi ood Roomale, selle aristokraatlikele minevikumärkidele, on Paolo Sorrentino lavastatud “Kohutav ilu”, milles eakas kirjanik korraldab kõrgseltskonna pidusid ja naudib õhtuti Rooma ilu. Ka Emma Dante lavastatud film “Tänav Palermos” on ilmekas pilt itaallastest, nende temperamentsest käitumisest.
Tõsielus juhtunu on andnud aluse Bosnia filmile “Üks episood vanarauakorjaja elust”. Postsovetlik miljöö tuleb tuttav ette, masendab, kuid film pole sentimentaalne ja hoolib inimesest, Berliinis sai see žürii Grand Prix’. Tõetruult annab 1960ndate New Yorki ja tollast ameerika popmuusikaäri edasi Ethan ja Joel Coeni film noorest folklauljast “Llewyn Davise ballaad”. Aga et ka koduvideost saab teha lausa põnevikulaadse kunstiteose, näitab Kanada režissööri Sarah Polley “Igaühel oma lugu”. Õhku jääb režissööri küsimus: kas ja kuivõrd peegeldavad mälestuslood tõde? Veel üks tõsielust kristalliseerunud armastuslugu, vähemalt tuhandeaastane, hargneb arktilistel lumeväljadel. See naiivne, ilus ja igavene lugu on saanud aluseks esimesele inuitikeelsele filmile “Atanarjuat” (“Välejalg”, Kanada 2001). Mittenäitlejad teevad ilmekaid rolle.
Selle aasta mõjuvaim dokumentaalfilm on kahtlemata Joshua Oppenheimeri film “Tapatöö” (üks produtsente on Werner Herzog), mis taaslavastab Indoneesia ajaloo süngeimad hetked. 1965. aasta riigipöördekatse läbikukkumise järel korraldas kindral Suharto miljonite inimeste tapmise. Film on üles ehitatud sellele, et toonased tegelikud tapjad markeerivad ja näitavad, kuidas nad seda päriselt tegid. Aasias ei ole üksiku inimese elul seda väärtust, mida sellele omistab euroopalik individualism, teame seda, kuid see teadmine ei tee filmi vähem hirmutavaks.
Kui juba Aasia filme vaeme, siis on väärt film Hiina “Patu puudutus” (režissöör Jia Zhang-Ke, parim stsenaarium Cannes’is). Atraktiivselt seotakse neli karakterit, kujuneb groteskne pilt tänapäeva Hiinast, neoliberalistlike majandusreeglite võimutsemisest hiinlaste argielus. Jaapani draama sünnitushaiglas äravahetatud lastest, “Nagu isa, nõnda poeg” (režissöör Hirokazu Koreeda) annab peente joontega pildi jaapani pereväärtustest. Ja meie vana tuttava Kesk-Aasia filmid on taas näidanud, et neil on kõrget vormikultuuri. Kasahhi “Harmoonia õppetund” esitab 16aastase poisi kujunemisloo päris Hitchcocki vaimus. Väike Kirgiisi komöödia “Takso ja telefon”, mille tegevus hargneb kuuekümnendate aastate öises taksopeatuses, on hästi lavastatud ja soojendab südantki.
Põhja-Ameerika indie-programmist võib mõndagi leida ja tubli melodraama teeb kindlasti hea tuju (Belgia “The Broken circle breakdown”).
Friigifilmid? Näiteks Kanada “Vic ja Flo nägid karu”, artistlik, ekstsentrilise vormiga jutustus ootamatutest pööretest kahe lesbi elus. Mehhiko dokumentaalse põhikoega “Heli” on pingelise psühholoogilise atmosfääriga, kurikuulsa vägivaldse Mehhiko tippfilme. Briti filmi tulevikulootus Richard Ayoade on lavastanud Dostojevskit. Tema “Teisik” on stiliseeritud kafkalik lugu, kuid selle vaatamisel siiski naerad. Minimaalse narratiiviga, nagu tabloodest koos seisev Hiina/Taiwani “Kodutud koerad” (režissöör Tsai Ming-Liang, Veneetsias žürii eripreemia) annab meditatiivselt pikkades kaadrites edasi ühiskonna äärealadel ekslevate inimeste tegemisi. Filmi elujaatavus selgub eriti siis, kui astud kinost välja päikese kätte.
Ja mõni kindla peale minek. Hollandi parim režissöör Alex van Warmerdam on lavastanud tingliku mõistuloo “Borgman”, üritades hirmutada endaga rahulolevat Euroopa keskklassi. PÖFFi vana külalise, prantslase Bruno Dumont’i kunstnikudraama “Camille Claudel 1915” aluseks on tõsilugu, selle filmi kvaliteet avaldub Juliette Binoche’i mängitud lummavates pikkades kaadrites. Teine film Binoche’iga on draama Norra režissöörilt Erik Poppelt. Binoche mängib fotograafi, kelle töö on pildistada sõjalistes konfliktides. Juba see, et norra režissöör teeb filmi inglise keeles, näitab, et ta tahab teha Euroopa Hollywoodi.
Tänavuselt PÖFFi elutöö laureaadilt, ungari režissöörilt István Szabólt linastub “Mephisto” (1981, võõrkeelse filmi Oscar). Klaus Manni romaani ekraniseeringus mängib peaosa Klaus Maria Brandauer. Tegelase prototüüp on 1930. aastate kuulus saksa näitleja Gustaf Gründgens, kuid ka siin on pearõhk Brandaueri mängul.
Elurõõmu pakub Berliini festivalil parima naisnäitleja auhinna saanud Paulina García Tšiili filmis “Gloria”, kus ta mängib nakatavalt ligi 60aastast kustumatu elujanuga lahutatud naist. Südant soojendab rootsi režissööri Lukas Moodyssoni noorte tüdrukute punk-bändi lugu “Me oleme parimad!”. Märkimata ei saa jätta moefilmide festivaliprogrammi, kus paistab oma sõnumiga silma dokumentaal “Versailles 1973: revolutsioon moelaval”, mis kujutab endast duelli moelaval seni võimutsenud prantslaste ja uute tulijate ameeriklaste vahel.
17. Tallinna Pimedate Ööde filmifestival Tallinnas ja Tartus 15. novembrist kuni 1. detsembrini 2013.
