Palju kära ei millestki
On hämmastav, kuidas sellise all-star-meeskonnaga – stsenarist romaani “Ei ole maad vanadele meestele” autor Cormac McCarthy, lavastaja “Blade Runneri” ja “Alieni” režissöör Ridley Scott, peaosades kolm meie koduplaneedi naisterahvaste poolt kõige enam ihaldatud härrat ehk Michael Fassbender, Javier Bardem ja Brad Pitt – on võimalik nii jabur film valmis teha. Esimesed viisteist minutit võib ju loota, et tegu on paroodiaga narko-trillerite arvel, aga kui saab selgeks, et asi on naljast kaugel, hakkab natuke nukker.
Põnevikuna võiks “Advokaati” nimetada läbikukkumiseks, sest põnevat pole siin suurt midagi – tegelasi on liiga palju, lugu ei tööta ning kiiresti saab selgeks, et vanameistrid (McCarthy on 80-, Scott 75aastane) on otsustanud meile kõige igavamal kombel moraali lugeda. Jah, andes käe narkoärile ei ole võimalik puhta nahaga pääseda. Jah, ahnus on saatanast ning must raha õnne ei too. No ja siis? Pärast seda, kui David Simon ja Vince Gilligan on loonud enamikust sel teemal tehtud filmidest peajagu üle seriaalid “The Wire” ja “Breaking Bad”, mis narkoäri kõikidel tasanditel tootjast tarbijani filigraanselt läbi on hekseldanud, võiks ikka olla asja kohta öelda midagigi uut ja huvitavat. (Siinkohal võiks vaatamiseks soovitada hoopis PÖFFi programmiski linastunud “Ainult Jumal andestab” Nicolas Winding Refnilt. Saate vähemasti stiili, vägivalda ja õudust, nii et tükiks ajaks isu täis.) Scotti strateegia näidata vaid osa võtmestseene ja jätta ülejäänu vaataja fantaasia hooleks on küll teoreetiliselt värskendav, aga kinolinal toimib kõnealusel juhul kehvasti.
Ka draamana on “Advokaati” keeruline tõsiselt võtta, sest tegelaskujudele kaasa elamine on igati raskendatud – nende motivatsioon (peale üheplaanilise, kallite toodete järele januneva ahnuse) on hägune, karakterid ebausutavad ja skemaatilised, ülim vägivald pelutav. Küll aga ilmneb üllatuslikult üks aspekt, mille osas Scotti uus film huvitavaks osutub. See on naiste ja meeste vahelised suhted ning eriti naiste tegelaskujud – pisirollidest kesksete daamideni välja. Nimelt on naisi “Advokaadis” kujutatud kui kõndivaid vagiinasid (vabandage mu sõnakasutuse reljeefsust, aga film ise tingib selle); tagumikke hööritavaid, huuli prunditavaid, väljakutsuvaid olendeid, kes oma genitaalide abil meestele koti pähe tõmbavad ja seejärel nad enda hüvanguks tegutsema panevad. Naised nõretavad seksuaalsusest, aga see pole nende nõrkus, vaid tugevus – relv meestega manipuleerimiseks. Selle kulminatsiooniks on hiilgav stseen, kus Cameron Diazi kehastatud über-bitch oma narkoärikast mehe kollase Ferrari ära vägistab. Jah, vägistab. Midagi niisugust pole mu vaesed silmad tõesti iialgi varem kinoekraanil näinud! Ka peategelase, saatanlikku ärisse sukeldunud advokaadihärra kihlatu Laura (kahjuks oma elu kõige kehvema rolliga maha saanud Penélope Cruz) – pealtnäha leebe ja korralik tüdruk – kontrollib oma meest “seksuaalsest tervisest pakatamise” (tsitaat filmist) kaudu. Kuna ka tema ei ütle kallitele ahvatlustele ei, saab Laurakenegi osaks ahnuse ja patuelu halastamatust masinavärgist. Hirmus huvitav oleks lugeda mõne psühhoanalüütiku käsitlust “Advokaadist”, sest see kubiseb vagina dentata’dest, kastratsioonihirmust ja muust papa Freudile meeldinud heast ja paremast.
“Advokaadi” alguses demonstreeritakse stseeni, kus ülimalt promiskuiteetset elustiili harrastav värvikas narkoärikatest paarike (tore muidugi, et Javier Bardemile on pähe tehtud veel rõvedam soeng kui filmis “Ei ole maad vanadele meestele”) vaatab oma kodustatud gepardit väikest armsat jänkukest taga ajamas. See on allegooria narkoärile, lugupeetud lugejad, kui te veel aru ei saanud. Sama tüüpi metafoore ja targutamist on “Advokaat” algusest lõpuni täis. Narkoäri on paha, maailm hukka läinud, inimelu väärtusetu, inimsuhted kaubanduslikud, mehed halvad, naised veel halvemad ja usaldada ei saa mitte kedagi. Tõesti väga kurb lugu!
