Zappa tuleb teeb Zappat
Kui ta sügisel 44 aastat tagasi sünnitusmajast Los Angeleses välja veeretati, oli ta nimi Ian Donald Calvin Euclid Zappa. Isa soovis talle nimeks panna küll Dweez. Sellise hüüdnimega oli ta varem kutsunud oma abikaasa Gaili veidralt viltust varvast. Haigla keeldus kategooriliselt vastsündinu dokumentidesse sellist nime kirja panemast. Ja isa improviseeris kohapeal – luges nelja muusikust sõbra eesnimed ette ja imikul oli endast pikem nimi kirjas.
Kerime ta elu nüüd pisut kiiremini edasi. Õdede Moon Uniti ja Diva Muffini, vend Ahmeti kõrval – jah, tema isa Frank Zappa ammendamatu geniaalsus ulatus ka lastenimedeni – kutsuti teda siiski Dweeziliks ja kui poiss aru sai, et ta tegelik nimi on midagi muud, nõudis ta vanematelt hüüdnime ametlikuks tegemist.
Kerime veel kiiremini edasi. Tulevikku. On neljapäev, 28. november Tallinnas ja Dweezil esineb klubis Rock Café oma isa loomingu kontserdiga “Zappa Plays Zappa”. Nad mängivad täies mahus ette Frank Zappa & The Mothersi aastal 1974 ilmunud live-albumi “Roxy and Elsewhere” ja selle otsa veel valiku isa muusikat eri kümnenditest.
Öelda, et suure helikunstniku Frank Zappa loomingu kiindunud austajad on oodanud pikisilmi päeva, et Eesti pinnal mängiks ehtne Zappa Zappat, on ülemäära tagasihoidlik. 28. november liigub kalendris lähemale nagu püha.
Ma teen Dweezilile toru otsas kiire kokkuvõtte enda elust, õnneliku ja turvalise lapsepõlve idüllist, mida saatis Frank Zappa muusika; vabandan sellega oma hääle võbisemist ja küsin, kas on okei kõigepealt Dweezili lapsepõlvest rääkida. – “Jah, muidugi.”
Frank Zappa stuudio, kus ta töötas, asus teil kodus. Kui sa väike poiss olid, kas sul lasti stuudios ringi joosta ja mängida?
Meil ei lubatud suvaliselt stuudiosse joosta ja hullata, kui seal oli parasjagu midagi lindistamiseks üles seatud. Aga kui ma tõsisemalt muusikast huvituma ja ise pilli mängima hakkasin, umbes 12aastasena, siis oli see ideaalne keskkond, kus üles kasvada. Kui palju seal kitarre ja võime vedeles! Astusin sisse ja proovisin eri pille ja masinaid, õppisin, kuidas nad töötavad. Lapse jaoks, kes on huvitatud muusika tegemisest, on raske midagi paremat ette kujutada kui funktsioneeriv helistuudio tema enda kodus. Suurepärane.
Kes oli teie kodus boss? Ema või isa?
Meil oli ju selline olukord kogu aeg, et isa oli sageli kodust eemal. Tuuril. Nii et argiste asjadega tegeles ema. Isa nägime siis, kui ta kontserte ei andnud või puhkas stuudios töötamisest.
Kas ta teile raamatuid luges?
Jah. Luges, siis kui magama läksime. Ühtlasi jutustas ta meile ise välja mõeldud lugusid, kuhu ta tõi väga kummalisi tegelaskujusid, kelle puhul võisime ise välja pakkuda, mis nendega nüüd juhtub või mida nad järgmiseks ette võtavad. Improvisatsioonilised muinasjutud, ühesõnaga.
Kas Frank viis teid ka sportima?
Mina sportisin küll. Ainsana meie perekonnas. Mängisin pesapalli. Isa käis mõningaid mänge vaatamas kah, aga see oli siiski ema, kes vastutas selle eest, et ma treeningutele ja võistlusele jõuaksin.
Su isa irvitas peaaegu kõige üle, aga sport näib olevat teema, mis Frank Zappa lugudes väga sageli ei esine.
Paaris loos on tulnud ette küll. Aga pigem sotsiaalse kommentaari välja ütlemiseks. Ühes loos on tal näiteks hokist juttu (“Honey, Don’t You Want A Man Like Me?”). Aga jah, pigem oli talle omane, et ta spordist väga ei rääkinud.
Kui sa juba vanem olid, kas ta kodus poliitikast rääkis?
Jaa. Ta rääkis oma vaadetest, pakkus välja lahendusi, mille puhul ta ise uskus, et need muudaksid meie valitsuse paremaks. Ja ka mina olin nendega nõus. Ja muidugi oli poliitikast kõige rohkem juttu siis, kui ta enne haigeks jäämist presidendiks kandideeris.
Ma ise olen viimased kümme aastat, kui mitte rohkem, olnud poliitika suhtes üsna apaatne. Niivõrd palju on ebakompetentsust ja valetamist, et see on minu ja paljud inimesed mu ümber sellisteks muutnud. Ma ei vaeva end väga poliitikaga, pigem veedan aega oma perekonnaga.
Kuidas su vennal ja õdedel läheb?
Kõigil läheb väga hästi!
Praegusel tuuril mängite otsast lõpuni ette Frank Zappa live-albumi “Roxy and Elsewhere”. Kas sa plaanid tulevikus veel mõne plaadi tervenisti tuurile viia?
Aastal 2010 mängisime kogu pikkuses ette albumit “Apostrophe (‘)”. Ja oleme rääkinud küll, et võiks mõne albumiga veel samamoodi teha. Aga… üldiselt eelistan anda kontserte, kus saame mängida materjali kogu Franki karjääri ulatuses.
Ja ka praegu, kui tuuritame “Roxy and Elsewhere’iga”, siis nimetatud plaat võtab meie kontserdist vaid natuke üle tunni aja, kontserdid ise aga, vaheajaga kokku, umbes kolm tundi. Nii et pärast vaheaega on meil veel kõvasti materjali mängida. Orkestriseades “Duke of Prunes”, rokklugusid, džässrokk-instrumentaale, “Black Page” näiteks... Ütleme nii, et meil on palju häid valikuid.
Kuidas sa need lood üldse valid? Lugesin, et teil on umbes 300 Frank Zappa lugu selgeks õpitud.
300 lugu meil selle turnee jaoks harjutatud küll pole. Umbes 300 lugu oleme aastate jooksul “Zappa Plays Zappa” raames selgeks õppinud ja ette kandnud. Korraga pole võimalik 300 lugu meeles pidada, kui sa just absoluutselt igal õhtul ei mängi. Meil on varuks umbkaudu 40 lugu ja tavaliselt mahub neist ühte õhtusse nii 22.
Aga kuidas valime... Proovin leida tasakaalu Zappa muusika eri ajastute ja stiilide vahel ja et kogu kontsert sujuvalt kulgeks.
Ja mõeldes nendele inimestele, kes ei ole Franki muusikaga väga hästi kursis, katsun ma tema loomingusse sissevaateid anda. Tutvustan lugusid enne nende ette mängimist.
Aga üldjoontes, natuke kõike: 60ndaid, 70ndaid, 80ndaid. Fännide lemmikuid ja ka diibimaid lugusid.
Kas su isa muusikas on midagi, mille puhul sa ei suuda välja mõelda, kuidas see tehtud on?
Väga palju on sellist, mida on äärmiselt raske mängida. Ja kui mõelda, et kuidas need rasked asjad on komponeeritud, siis see on muljetavaldav.
Lääne muusikas on helireas üksnes 12 tooni ja ta oli võimeline neid 12 heli pidevalt rekonstrueerima. Olema kogu aeg erinev, säilitama sügavuse, varieeruma rütmiliselt. See on küll asi, mille puhul ma mõtlen, et kuidas ta seda ometi tegi. Kuidas ta nii erinev suutis olla.
Eks see tuli sellest, et ta soovis lapsepõlves heliloojaks saada ja tegi endale kõik muusikasse puutuva üksikasjalikult selgeks. Ta oli võimeline istuma maha ja kirjutama muusikat paberile. Ilma ühegi instrumendita ja teades täpselt, kuidas see kõlab. Ta istus lennukis, võttis paberi ja kirjutas orkestraalset muusikat. Tõeline talent.
Millist tagasisidet oled sa “Zappa Plays Zappa” etendustele teenekatelt Zappa fännidelt saanud?
Alati väga positiivset. Me austame originaali arranžeeringuid, õpime mängima sedasi, et kõik kostaks nagu plaadil. Ja see on jällegi selleks, et arvestada ka nende inimestega, kes pole Zappa muusikaga varem kokku puutunud. Et kui nad pärast kontserti lähevad ja ostavad plaadi, saaksid nad samasuguse asja kätte.
Samuti esitame materjali sedasi, et muusika kõlaks ajastutruult. Kui mängime 60ndate või 70ndate materjali, kasutame ka sama perioodi instrumente. Ning improviseerides, kui kontserdil endale vabamaid momente lubame ja ei ole ette kantava looga niivõrd aheldatud, jätame loo struktuurid samaks. Neid me ei muuda.
Jah, sa oledki nimetanud “Zappa Plays Zappa” kontsertide käivitavaks jõuks oma soovi uued põlvkonnad Franki muusika juurde tuua. Kuidas sa hindad, kui hästi on see sul õnnestunud?
Noori näeb aina rohkem ja rohkem. Inimesed võtavad teismelisi kaasa, toovad kaasa oma kaheksa- ja kümneaastaseid. Keskkoolivanuseid. Igast vanuserühmast publikut on. Kui me alustasime, aastal 2006, siis koosnes kogu publikum põhimõtteliselt ainult 60aastasest meestest. Nüüdseks on märgatavalt rohkem noori ja naisi. See ongi kogu asja mõte.
Inimestel on miskipärast mulje, et Franki muusika on nostalgiamuusika. Või kui nad kuulevad meie bändist, siis mõtlevad “ah, see on lihtsalt üks kaveribänd”, kes mängib eelmise põlvkonna muusikat. Nad ei jaga ära, et kui sa kuuled seda muusikat praegu alles esimest korda, siis on see muusika ajatu. See muusika on modernne, see on muusika tulevikust. Ei saa kuidagi öelda, et see muusika oleks vananenud koos kümnendiga, kust ta pärit on. Ja üks 13aastane kutt ei leia praegusest muusikast midagi samalaadset.
Läinud aastal andis Universal Music koostöös The Zappa Family Trustiga uuesti välja peaaegu kogu Zappa diskograafia. Kas sa olid isiklikult kah selles mahukas projektis tegev?
Mitte eriti. Ainult sedavõrd, et kuulasin üle remasterdatud materjale. Enamiku tööst tegid teised inimesed.
Praegusel ajal on väga tavaline, et kui vanu klassikalisi albumeid uuesti välja antakse, siis kuhjatakse neile lisa-plaatide jagu boonus-materjale külge. Zappa taasavaldamise projektis te seda teed ei läinud.
Noh, me oleme käitunud pigem sedasi, et oleme andnud välja eraldi plaate, kus on albumite ülejääke ja ilmumata versioone. Näiteks plaadil “The MOFO” on palju albumi “Freak Out” aegseid varem kuulmata lugusid ja out-take’e koos.
Varakambris on muidugi veel tonnide viisi muusikat. Küsimus on lihtsalt, et millist materjali eelistada, millele keskenduda. Meil ei ole paraku suurt meeskonda seal sahvris töötamas, vaid paar inimest on ja see kõik võtab korralikult aega.
See varakamber on vist ka üsna suur?
Mnjah, see on üsna suur ehitis, selle maja juures, kus ma üles kasvasin. Meie maja esine õu oli längus. Ja üks hetk kaevati see kalle üles, et saaks hoovi tänavaga ühele pinnale. Selleks kaevati umbes 10–13 meetri sügavune auk ja sinna auku ehitati hiiglaslik betoonist punker. Ja see punker on maast laeni linte täis.
Kas sa seal varahoidlas käid lõbutsemas?
Kui see just ehitati, siis ma käisin seal pilli harjutamas. Koos sõpradega. Seal oli piisavalt ruumi ja läbi betooni eriti midagi välja ei kostnud. Aga nüüd on see nii paksult linte täis, et seal ei ole võimalik eriti ringigi liikuda.
Ma pole märganud, et Frank Zappa muusikat oleks väga palju sämplitud. Kas teilt küsitakse üldse sämplimiseks luba?
Ükski teada-tuntud artist pole küll küsimas käinud. Aeg-ajalt on tahetud, aga need on olnud väiksema skaala tegelased, kellest nii väga palju ei teata.
Ja kui küsima tullakse, siis otsustame valmis tehtud loo põhjal. Juhul kui seal on midagi sellist, millega Frank ennast sidunud poleks, siis me ei anna sämplimiseks luba.
■Dweezil Zappa on Ameerika legendaarse rock-muusiku, produtsendi ja helilooja, aastal 1993 meie hulgast lahkunud Frank Zappa (pildil vasakul) poeg.
■Eelkõike kitarrist Dweezil on mänginud ka oma isa plaatidel. Esimest korda aastal 1984 ilmunud albumil “Themor Us”.
■Dweezili debüütkauamängiv “Havin’ a Bad Day” ilmus aastal 1986. Sooloplaatide kõrval on ta avaldanud ka kaks plaaditäit muusikat koos vend Ahmetiga.
■Aastast 2006 on tegelenud isa muusikat esitava projektiga “Zappa Plays Zappa”, kus on kaasa teinud ka koos Frank Zappaga töötanud muusikuid.
■1991. aastast on Dweezil tegelenud seni lõpetamata ambitsioonika projektiga “What the Hell Was I Thinking?”. Tegu on audiofilmiga, milles Dweezil laseb kümnetel kuulsatel kitarriheerostel soolosid mängida ja kleebib need üheks eeposeks kokku. Üles on võetud näiteks Eddie Van Halen, Brian May, Angus Young, Malcolm Young jne.“Viimased kümme aastat pole ma selle kallal saanud töötada,” ütleb Dweezil Areenile. “Mõned takistavad probleemid on olnud tehnilised. Kui ma asjaga alustasin aastal 1991, siis lindistati kõik analoogis. Siis tuli digitaalne formaat, seejärel järgmine digitaalne formaat. Praeguseks tean, kuidas selle hullumeelse asja lõppkokkuvõttes märksa ägedama saab, kui ma 20 aastat tagasi ette kujutasin.”
