Sinine kaardivägi vs. kottpüksid
Mis oli Sinine kaardivägi ja mis on “Sinine kaardivägi”?
Sinine kaardivägi oli Riia kodanike vabatahtlik väeüksus. Sellega on seotud mitu legendi, nende tohutut, muljetavaldavate pealuude ja saksakeelsete kirjadega hauakabelit võib näha Riia Peetri kirikus. Nad on ajalooline fakt. Aga nad on ka metapsüühiline fakt: nimelt üks kõige jubedamaid legende Vecrīga kohta räägib, et kord olla keegi üliõpilane mitte uskunud, et kaardiväelased kummitavad Peetri kirikus, ja läinud bravuuritsedes sinna üksi ööbima. Ta leiti hommikul pooduna. Mul oli au hiljuti selle noormehe kaugete sugulastega kohtuda mälestusrituaalil Helsingis. Värskes romaanis “Sinine kaardivägi” olen kasutanud ajaloolist Sinist kaardiväge poeetilise ja vaimset tausta konstrueeriva kujundina. Romaani tegevus toimub Riias (veidi ka Jelgavas) ja saab alguse sellest, kui geto kottpüksid ründavad luuletaja Aleksandrs Čaksi kortermuuseumit. Nagu ütlen ka raamatu motos René Guenoni sõnadega: “Selleks, et alistada maa, loobusid nad taevast.”
Kes need kottpüksid on?
Ühest interpretatsiooni ma anda ei tahaks, aga vihjeid on piisavalt, et lugeja aru saaks. Kottpükslikkus ei ole ainult meie ajastu või mingi ühiskonnaklassi probleem. Aga ilmselt ei ole küll kunagi varem nii palju kultuuriinimesi flirtinud minu arvates ohtlike kottpükslike ideedega. Romaani kirjutades veendusin, et õnneks vanad süsteemid veel töötavad, näiteks kummalised, justkui esiaegsed ristlipsudega Riia intelligendid, kes joovad rituaalset kohvi kuskil iidvanas kohvikus või saadavad last laubale suudeldes tšellot õppima. Ma suudlesin Riias ka ise mitme vanadaami kätt, ühel neist oli korter, milles oli läbi kahe korruse ulatuv rõduga ballisaal! Mu arust Eesti häda ongi see, et kabriolettides ei kuulata ikka veel Wagnerit! Samas hämmastas mind ka lihtsate lätlaste sügav rahvuslikkus ja hakkamasaamine väga raskes keskkonnas, oma ideaalidele truuksjäämine, oma sümbolite ning tähtpäevade südamest tulev austamine.
Sind on alati tõmmanud müstika ja sümbolite poole. Neist kubises su eelmine raamat, “Doktor Schwartz. Alkeemia 12 võtit”, ja kubiseb ka värske teos. Miks nii? Või rumalalt küsides – miks sa lihtsamalt ei kirjuta?
“Sinine kaardivägi” on kirjutatud vägagi lihtsas võtmes, tavalise seiklusjutuna. Ma loobusin parema jälgitavuse huvides igasugustest kõrvalliinidest, riskides sellega, et kellelegi võib see tunduda ühe romaani jaoks liigagi lihtsana. Ilmselt saab igaüks aru, kes on kummaline teoses esinev eesti luuletaja Ernsts Ennoss või salapärane Kārlis Tennissons! Ainult möödaminnes peatun Riia arhitektuursel esoteerikal, millele maailmas on küll väga raske rikkuselt analooge leida. Teost kirjutades külastasin ma Riiat ühe eestlase kohta ilmselt isegi liiga palju, sain vaimseid ja füüsilisi üledoose, müstilisi ja ka alkohoolseid kogemusi.
Minu jaoks on Riia eripäraks just erinevate seda asustanud rahvuste esoteeriline pärand. Siin on juutidel haruldane juugendstiilis sünagoog Peitavas ielal, slaavlastel rahvuslike nõidade kujutistega hooneid, sakslastel müstiline Suurkalmistu, ja muidugi legendaarse läti arhitekti Pekšensi rohkete kaunistustega, rahvuslikkust rõhutavad ulmeelamud. Ma tahaks loota, et kogu see Riia õhustik – majad, kohvikud, kadunud kultuuritegelased jne – on ka raamatus tajutav. Samas olen kasutanud Čaksi muuseumi õhustiku edasiandmisel kunagisi Tammsaare muuseumis vanemteadurina töötades kogetud hetki ja seiklusi.
Ilmselt mulle eripäraselt puudub raamatus tavaromaanidele kohustuslik psühholoogia. Vaatasin pärast valmis kirjutamist, et ainsad naistegelased on üleloomulikud olendid, Kuramaa hertsogi playboylikud tapja-bunnid. Luban, et järgmisena võtan käsile armastusromaani kirjutamise!
Aga veel korra sümbolitest: kas me vajamegi neid tänapäeval?
Vajame väga, sest muidu ei korrastaks miski meie alateadvust ja see vajuks pääsmatult soppa täis. Juba Jung ütles, et sümbolid ja saladused mõjuvad teraapiliselt. “Sinises kaardiväes” varastavad kottpüksid öökullikuju Riia kesklinnas asuva Valters un Rapa raamatupoe ukse kohalt ja saavad kohe pärast seda Jelgava lossi juures selle ja muu halva käitumise pärast valusalt karistada. Õnneks on see kuulus linnuskulptuur päriselt Riias ikka olemas – öökull istub raamatuhunnikul ja jälgib kõiki, kes väärikasse tarkusepoodi sisenevad. Kui Riiga juhtute, minge vaatama, mis sümbolit on kujutatud tema jalgade juures rippuval pitsatil! Kuid vahel jäetakse ebaväärikalt käitunud inimesed romaanis hoiatuseks ka ilma sümboliteta, nii juhtub teoses KGBga koostööd teinud luterliku peapiiskopiga, kelle esinduslimusiinilt keeravad sinikaardiväelased häbistatud piiskopivimpli lihtsalt ära.
Mis värk sul Lätiga on?
Kõik sai alguse sellest, kui Riiga kolis üks minu parimaid sõpru härra Siilaberg, kes võttis ülisümpaatse ukraina naise ja asus seal doktoritööd kirjutama. Nad mõlemad räägivad hästi läti keelt ja olid lugematutel kordadel minu giidideks nii Pārdaugava jubedates urgastes kui ka miljonäridest kultuuritegelaste korterites. Mõtlen tihti sellele, kuidas saaks Riiga elama minna. Kui mul ei oleks Mulgimaal talupidamist, istuksin ammu juba kikilipsuga mõnes Riia vinoteegis ja arutaksin kohalike tegelinskitega Kuramaa hertsogite rolli üle minevikus ja loodetavasti ka tulevikus. Eks teen seda jõudumööda ka praegu – Mulgimaa tõmbekeskus on ju alati olnud Riia!
“Sinine kaardivägi”
