Hommikuti söön kõvasti. Mu lemmik on riisipuder (valgest pudruriisist), täitsa niisama, ei mingit võid ega moosi. Kõrvale seemneleib singiga, hästi suur kruus musta kohvi – samuti ilma suhkruta! – ja lõhe, mida ma võin süüa kolm korda päevas, ilma et ära tüdineksin, ja keedetud muna ja magustoiduks kohupiim.

Olen suur kookosefänn ja igasugu šokolaadid ja küpsised, kus on kookosehelbeid, lähevad ka hästi. Isegi keha- ja näo- ja kätekreemid peavad mul lõhnama nagu kookos!

Söögi kõrvalt piilun hommikutelevisiooni või loen netist uudiseid. Vaatan, issand, jälle mingi tüli lahti! Jälle näitab keegi oma kangust! Ma ise olen ka üsna kange, sportlasel on see omadus asja eest.

Siis sõidan rullsuuskadega lasketiiru. Olen aegsasti kohal, enne üheksat, sätin püssi valmis, vaatan, et kõik oleks ok. Trenniasjad on juba eelmisel õhtul valmis pandud, püss mitu korda puhastatud. Kui ma väiksest peast sõbrannadega mängisin, hakkasin juba poole mängu pealt nukke riiulisse tagasi panema. Korraarmastus on mul veres, koristamine täidab vabad hetked.

Hommikune trenn on tavaliselt kõige tõsisem, laseme märki, sõidame ennast soojaks, igasugu harjutused ja pikem sõit. Kokku veidi üle kahe tunni.

Ma näen, kuidas Poola murdmaasuusataja Justyna Kowalczyk Otepääl trenni teeb. Justyna pole lihtne naine, see on metsik, kuidas ta treenib! Tema trennid on rängad, ilma tööta ei tule midagi.

Kui mul on vaja võistlustel endast viimane energiaraas välja pigistada, tuleb mulle see meelde. Või Kristina Šmiguni karmid finišid, mida ta oma raamatus kirjeldab. Veel-veel-veel! Kohe on läbi. Natuke veel!

Lõuna ajal jätan supi kõrvale ja võtan tõsise prae, ükskõik kas liha või kala, ja midagi magustoiduks ja tunnen, kuidas unerammestus võimust võtab. Lõunauinak kestab tunni või kaks. Juba lasteaias polnud mul lõunauinakuga probleemi. Aga kui uni ei tule, siis pikutan niisama ja loen (midagi erialast). Suvel lõpetasin gümnaasiumi ja kuskile edasi õppima ei läinud, et olümpiahooajal ei oleks lisapingeid. Tegelikult tahaks õppida meditsiini, ma kujutan ette, et valge kittel sobiks mulle. Või roosa! Ma võiks ka teadust teha kuskil keemialaboris katseklaaside taga.

Olen väga emotsionaalne ja kui tunnen, et vorm pole enne võistlust küllalt hea, nutan juba ette. Ma tean, et ei peaks muretsema, et tuleks võtta parim, mis seekord võtta on, ja kõik. Aga ma ikka muretsen. Mul lähevad ka rõõmu pärast silmad kergesti märjaks.

Neli aastat tagasi sõitsin parajasti noorte ja juunioride MMile Rootsi ja sain poolel teel teada, et sõbranna Kristel Viigipuu pääses Vancouveri olümpiale. Ma nutsin! Külmavärinad jooksid üle selja, mul oli nii hea meel tema pärast!

Kaks aastat tagasi Östersundis, oma kõige esimesel stardil MK-sarjas naersin stardikoridoris kõva häälega ja mu masseerija arvas, et minuga on midagi tõsist lahti. Tegelikult olin ma lihtsalt õnnelik: ma olengi MK etapil! Jess, üks eesmärk on täidetud!

Koondisekaaslast Indrek Tobrelutsu kutsun ma “papsiks” ja tema mind “tütrekeseks”. See on nii tore ja naljakas, et koondise vanima ja noorima vahe on 17 aastat!

Mu püss on juba kaks aastat roosa – lasksin ta roosaks värvida, sest mu lemmikvärvid on neoonroosa ja kuldne. Võistlustel mind juba teatakse – ahaa, sina oledki see, kes on Eestist ja kellel on roosa püss! Püssi võiks veelgi täiendada. Ole Einar Bjorndalenil oli püssi silmaklapile joonistatud suur silm, mis paistis telekaamerasse hästi ära. Ma veel mõtlen, mis mina sinna teen…

Õhtune trenn algab kell neli, see on enamasti lõdvestav ja kergem hui hommikune. Ja jälle söögiaeg. Sportlased muudkui söövad ja söövad! Õhtul eelistan valgurikast kala ja kana ja salateid.

Enne magama minekut vaatan telekat, istun arvutis. Olen esimene, kes meie peres voodisse poeb. Kümme või pool üksteist juba magan. Muidu ei saaks olla esimesena hommikul jalul.”