Eksklusiivne: Ingrid Peek usutleb guru Eckhart Tolle't. Inimkond vajab kollektiivset ärkamist
Vaimne õpetaja Eckhart Tolle räägib, kuidas ta 29aastaselt oma tõelise mina leidis. Nüüd järgivad teda Oprah Winfrey kaliibriga staarid.
Istume Kopenhaagenis hotell Marrioti hommikusöögilauas, vaatame endale võileiba meisterdavat täiesti tavalise välimusega väikest vanameest ja mõtleme rõõmsa hämminguga – näe, tema ongi üks tänapäeva vaimse maailma mõjukamaid õpetajaid Eckhart Tolle – valgustunud inimene!
Koos dalai-laamaga troonib Tolle (65) juba mitu aastat maailma mõjukaimate spirituaalsete õpetajate nimekirja, Watkins Top 100 Spiritual Power List’i tipus, edestades nii paavsti, kuulsaid tippteadlasi, nagu Michio Kaku, kui plejaadi tänapäeva vaimsuse, esoteerika ja eneseabi gurusid.
Tolle raamatud räägivad meie olemuse elementaarsetest baastõdedest ning ta kirjutab lihtsalt ja nii klaarilt, et seda mõistab ka täiesti tavaline sisemist rahu otsiv inimene.
Tolle tõde on lihtne: teadlik kohalolu on kõige võti ja elu toimub vaid hetkes, olevikus. Kõlab liigagi lihtsalt, aga püüdke seda seisundit praktiseerida. Kui õnnestub – siis palju õnne, võitegi end virgunuks ehk budaks pidada!
Saksa päritolu ja juba aastaid Kanadas elanud Tolle õpetus on “kõikide religioonide essents”. See essents hakkas jõudsalt levima 1999. aastal, kui ilmus Tolle esimene teos “Siin ja praegu: kohaoleku jõud” – raamat, millest sai inspiratsiooni laulja Annie Lennox ning mille võttis demonstratiivselt vangikongi lugemisvaraks peoprintsess Paris Hilton.
Tolle tuntus kasvas plahvatuslikult, kui telestaar Oprah Winfrey tema kirjutised avastas. Mõjukas telediiva sai aru, et tegemist on maailma muutva kirjandusega, ning kui 2005. aastal ilmus “Uus maailm”, siis korraldas ta koos Tollega 10nädalase webinaride sarja, mille menukaimast loengust võttis osa 11 miljonit inimest. Suur fänn on ka Hollywoodi superstaarkoomik Jim Carrey, kelle sõnul tekkis tema ellu teadlikkuse mõõde tänu Tolle teostele. Tänaseks on Tolle teosed jõudnud kümnete miljonite lugejateni, näiteks raamatut “Uus maailm” on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja müüdud üle 7 miljoni.
Kuidas juhtus, et te juba 29aastaselt valgustusite?
Kannatasin enamiku oma 20ndatest ärevuse ja depressiooni all. Kui sain 29, siis ühel ööl ärkasin üles ning tundsin end äärmiselt õnnetuna, tohutu pinge oli sees. Mu pähe ilmus mõte, et ma ei suuda enam sellisel viisil endaga edasi elada. Ja siis äkki märkasin, et mind oli justkui kaks: mina ja siis see mina, kellega ma ei suuda enam koos elada – mida see kõik peaks tähendama?
Sel momendil toimus midagi, millest ma tol hetkel veel päris täpselt aru ei saanudki. Hommikul ärgates olin täielikus rahu seisundis. Kõik, mida vaatasin ja tajusin, oli täiesti uus ja värske, justkui oleksin äsja siia maailma sündinud. Kõik tundus ilusa ja elavana, isegi Londoni liiklus tundus rahulik.
Arvasin algul muidugi, et see on ajutine nähtus, aga see seisund pole kuhugi kadunud, olles alati mu elus olemas, vahel selgelt tajutavana taamal, vahel aktiivselt esiplaanil.
Siis sukeldusingi vaimsetesse õpetustesse, et mõista, mis on selle äkitselt saabunud totaalse rahu seisundi tähendus. Uurisin budismi, hinduismi, zen’i, taoismi, kristlust ja nende iidseid tekste, igasuguseid spirituaalseid liikumisi, filosoofiaid ja õpetusi.
Hakkasin aru saama, et see, mis minuga juhtus, oli järgmine: minu teadvus oli eraldanud end sellest, et ta identifitseerib end mõtlemisena. Olin võimeline mõtlemisest välja astuma ja vaatlema seda, kes minus mõtleb, ning tajuma seda kõike vaatlevat iseennast piiramatu teadvusena.
Varem samastusin iga oma mõttega ja neid mõtteid oli väga palju! Suurem osa neist olid üsna õnnetud mõtted sellest, kuidas mu elu pole ikka piisavalt hea, ebakindluse ja muremõtted tuleviku pärast, kannatusmõtted minevikuhädadest ja nii edasi. Ma ei saanud aru, et kogu mu õnnetu olek oli põhjustatud minu mõtetest mu elu olukordade üle.
Sel ööl see illusoorne meele loodud “mina” kadus täielikult ning sain aru, et minu tõeline olemus on teadvus ise, teadlikkus. See oli väga vabastav teadmine.
Alles pärast aastatepikkust uurimist hakkasin aru saama, kuidas kogu see teadvuse nihe juhtus, ning aegamööda hakkasin seda teistelegi seletama, õpetama, kuidas olla teadlik omaenda meelest, sellest häälest meie peas, mis kogu aeg midagi seletab ja millega enamik inimesi end identifitseerib.
Ja väga paljude inimeste peades ei räägi see hääl sugugi mitte meeldivaid asju, vaid kritiseerib ja kaebleb kõige üle, olles üsna piinavaks kaaslaseks eluteel. Sellest on aga võimalik vabaneda, vaimses mõttes üles ärgata.
Kas see valgustatuse seisund kestab tõesti siiani?
Jah. See seisund on püsiv. Vahel muutub selle intensiivsus, aga ma ei lähe enam kunagi tagasi täielikult meelega samastumise seisundisse.
Sellist igapäevast kontseptuaalset mõtlemist ehk n-ö häält peas on väga harva ja vähe ning kui see ilmneb, siis olen teadlik selle olemusest ja tean, et see pole see, kes mina tegelikult olen. Ja sellel häälel peas, sellel mõttevool ei ole minu üle mingit võimu, ta ei põhjusta enam õnnetuolekut. Minu võime konstruktiivselt mõelda on selle kõige juures hoopiski paranenud, sest saan nüüd oma meelt palju efektiivsemalt kasutada.
Toon vahel võrdluseks sellise näite: sa istud autos, auto ei liigu, mootor töötab, aga käiku pole sees ning sa annad tunde ja tunde gaasi, muudkui vajutad ja vajutad gaasipedaali. Mootor undab täiega, aga sa ei jõua sinna, kuhu arvad end jõudvat. Selline on mõttetu mõtlemine enamiku inimeste jaoks. Selline viis kulutab kiirelt mootorit, mis ei tööta siis enam eriti efektiivselt ja sõna otseses mõttes ei vii kuhugi.
Samalaadne asi toimub suurema osa inimestega: nende mõtted on täis kasutut träni, mida nad kordavad ja kordavad. Meel pole siis loov, vaid nagu vana plaat, mis käiab ja käiab, üha korrates päevast päeva neid samu vanu lugusid, kaebusi, hirme.
Kas tõesti see püsiv teadlikkus ongi siis valgustumine? Kogu vaimne maailm otsib teed virgumisele, et jõuda sinna, kuhu jõudis Buddha, “tema, kes on virgunu, ärganu”.
Jah. Kõik see valgustumisega seotud raskus ja keerukus on meie meele loodud illusioon, pettekujutelm, samamoodi on meel kättesaamatutesse kõrgustesse tõstnud jumalad ja vaimsed õpetajad.
Räägite, et inimkond vajab radikaalset teadvuse muutust, totaalset transformatsiooni, sisemist revolutsiooni. Kuidas sellise mastaabiga vaimseid protsesse globaalselt aktiveerida?
Varasemal ajal toimus inimeste ärkamine ja teadlikuks saamine harva, mõni tegelane virgus siin ja teine valgustus seal, need olid pigem erandid. See polnud vajadus, vaid pigem võimalus, isegi luksus.
Vaadakem, kuidas meie tsivilisatsioon on arenenud, kogu meie võimas teaduslik ja tehnoloogiline progress – kui me nüüd inimkonnana ei tee läbi teadvuse transformatsiooni, siis muutume kogu selle teadmiste ja võimaluste pagasiga väga ohtlikuks, nii iseendile kui kõigele meie ümber. Seisame silmitsi hiiglaslike probleemidega, alates aatomipommidest kuni keskkonnaprobleemideni, sõdadest rääkimata.
Ja see vajaduseks muutunud kollektiivne ärkamine juba toimub spontaanselt üle kogu maailma. Inimesed otsivad vaimseid õpetusi.
Vaimse ärkamise protsessi nähud meie planeedil on erinevad ka paikkonniti, mõnes kohas on kollektiivne teadvus virgunum, teisal vähem, aga märke sellest näeme kõikjal.
Milline see teadliku ja ärganud inimkonnaga uus maailm siis välja näeks?
Oletagem, et homme ärgates on kõik inimesed planeedil virgunud. On peaaegu võimatu ette kujutada, milline maailm siis oleks, aga ühes võime kindlad olla – milline see maailm EI oleks. Maailm ei oleks enam nii hullumeelne, nagu me praegu iga päev uudistest kuuleme – see, kuidas me pidevalt üksteist maha notime, kui palju on inimesed üksteist viimase sajandi jooksul tapnud, on täiesti hullumeelne!
Uues maailmas suhtlevad inimesed üksteisega armastusest lähtuvalt. Kaob see eraldatusetunne, mida kogeme. Kaob egoga identifitseerumine ja sellest tulenevad konfliktid, vaenamine, nii sisemises kui laiemas plaanis.
Vägivald kaob ja inimesed muutuvad loovamaks, me ei põhjusta enam endale ja teistele kannatusi, vaid anname maailmale headust, lahkust, nagu dalai-laama alati rõhutab. Hakkame märkama, et meie planeet on püha, ning me ei hävita enam loodust. Seni kuni oleme oma meele lõksus, pole meil empaatiat ka teiste eluvormide suhtes. Näen seda kõike enda kogemuse kaudu. Me saame nendeks, kes me tegelikult oleme.
Ja kes me siis tegelikult oleme?
Vaadates oma limiteeritud isikliku ajaloo, mõistuse abil endast loodud minapildi ja oma mõtetevoo taha, siis tingitusest vabanedes näeme, et oleme üks lõpmatu teadvus, mis ulatub tohutult palju sügavamale ja kaugemale kui meie isiklik identiteet. See on meie spirituaalne dimensioon. Ja lõpuks saad aru, et oled üks sellega, mida pole võimalik kirjeldada ja mida mõnes religioonis kutsutakse jumalaks.
Mitte küll budismis, sest Buddha ei tahtnud kunagi seda sõna kasutada, kartes õigustatult, et inimesed muudavad selle lihtsalt üheks järjekordseks kontseptsiooniks. See lõputu teadvus on nii-öelda valgus, mis kiirgub jumalast, on sellega üks ja kogu elu alus.
Usk ongi oma olemuselt sügav elu usaldamine. Aga seda ei saa luua kontseptuaalse mõtlemisega, kontseptsioonidest tuleb välja astuda. Alles siis, kui mõtlemine vaibub ja mööduvad sellest tulenevad esimesed rahutusnähud, jõuame sisemise vaikuseni, mis on meist kõigis olemas. Ja seal on ka kohalolu, mis ulatub meist kui persoonist kaugemale. See on meie tõeline olemus.
Aga mis on selle kõige eesmärk?
Siin oleks hea rakendada veidi alandlikkust, et tunnistada, et inimese piiratud kontseptuaalne mõtlemine ei suuda iial mõista universumi täielikku ulatust. See, mida me saame kontseptuaalselt väljendada, on piiratud. Nii et kui sa küsid, mis on universumi (mida võime nimetada ka jumalaks, kõiksuseks, absoluudiks, kuidas vaid soovid) lõppeesmärk, siis minu kui inimese väljendusvõime pole selleks adekvaatne.
Aga oma piiratud moel vastan, et universum soovib kahte asja. Esiteks luua vormi – vaata kas või meie planeeti, kus igal sekundil ilmub õhus, vees, maal miljoneid eluvorme, mis on tihti nii tillukesed, et me isegi ei näe neid. Aga universum naudib seda loomist vaimustusega!
Ja ka meie oleme tema lõputu loomingu väljendus. Kogu see protsess on muidugi pidevas muutumises ja kaduv, kõik sünnib, areneb ja sureb. Universum on nagu igaveses unenägemises ja tema teine soov ongi ärgata keset oma loomisunenägu ja saada sellest teadlikuks. See juhtub ka inimestega – me ärkame ja saame oma tõelisest olemusest teadlikuks. Vahel me eraldame end kõiksusest, näiteks justkui eksisteeriks meie ja loodus eraldi, aga tegelikult oleme kõik üks ja ühenduses. Meie inimestena oleme üks loendamatutest universumi eneseväljendustest.
Kui saad teadlikuks, et su tõeline olemus on teadvus, siis saab sellest teadlikuks ka universum – vaimustub teadlikkusest keset kogu seda võrratut loomingut! Ja meie, inimesed tahame ju olla õnnelikud, kogeda sisemist rahu, tunda, et meie sisemuses on selline paik, kus kõik on olemas ja täielik, jõuda oma olemuse sügavama dimensioonini.
Teie sõnul on üheks suurimaks takistuseks sel teel meie ego. Kuidas igasugust janti ja jahmerdamist, olmeprobleeme ja muresid täis igapäevaelus selle egoga tegeleda?
Enamik inimesi elab täielikult ego-teadvuses, oma meeles, pannes vaevu tähele olevikuhetke, sest alati on ju vaja tegeleda selle justkui väga tähtsa tulevikuga, või viibida minevikumälestustes. Nii et suurem osa inimesi ei saagi aru, et ainus, mis sul on, ongi see olevikuhetk, praegune moment. Kogu su elu toimub alati ainult olevikus.
See juhtub seetõttu, et identifitseeritakse end oma meelega. Minevik ja tulevik eksisteerivadki meie meeles, need on vaid mõtted meie peas – elu ise aga toimub olevikuhetkes. Saades sellest ülimalt tähtsast asjast päriselt aru, tekibki juba teadvuse nihe teadlikkuse poole. Siis teed olevikuhetkest oma sõbra, mitte ei suhtu sellesse kui vaenlasesse.
Nagu zen’i-meister oma teeleasuvale õpilasele õpetas: “Kõige võimsam õpetus, mida ma tean, on see: kus iganes sa ka pole, mida iganes sa ka ei tee ja millisesse olukorda ei satu, ütle need sõnad: “Tänan kõige eest, ma ei kurda millegi üle.””
Neid sõnu tõeliselt mõistes ei ole sul enam kunagi olevikuhetke suhtes vastasseisu ja sel hetkel lahustub ego, see meele poolt loodud minakujutlus.
Kuula täispikkuses intervjuud Eckhart Tolle ja Kim Engiga Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”. pühapäeval, 1. detsembril kell 14.
Tiina Ristimets, kirjastuse Pilgrim omanik,
Eckhart Tolle raamatute väljaandja Eestis
“Tolle puhul näen, et ta elab oma õpetust. Pärast kohtumist temaga oli mul tunne, nagu oleks esimest korda elus kohanud valgustunud inimest. Tuju oli kõigil kuidagi kahtlaselt ülev ja helge ning mul tekkis tahtmine kohe paremaks inimeseks saada.
Eckhart Tolle on vaieldamatult ka kirjastusmaailma fenomen: tema esimese raamatu “Siin ja praegu, kohaloleku jõud” andsime välja esimest korda 2005. aastal ja sellest ajast pole möödunud ühtegi aastat, kus me poleks pidanud tegema kordustrükki. Ka “Uus maailm” on väga populaarne ja mitte asjata. Tollest on tänaseks saanud kirjastuse Pilgrim läbi aegade üks enimmüünud autoreid.”
Mare Pork,
psühholoogiaprofessor ja koolitaja
“Tolle on sellise elufilosoofia esindaja, mis mitmel viisil ühendab iidseid idamaiseid õpetusi ja tänapäeva tervisepsühholoogiat. Ta õpetab oma elus üleni kohalolekut, sisemise aja taju. Tema lausetel on piisavalt all- ja pealtekste ja nauditav poeetiline osa. Kui Tolle raamatut “Stillness Speaks” lugesin alul inglise keeles, mõtlesin, et seda on üliraske tõlkida. Aga Janika Kuusik suutis “Meelerahu hääle” tõlkida nii, et inimesed loevad seda ja paljudel päriselt tekibki meelerahu.”
Peep Vain,
tippkoolitaja
“Tolle käsitlus minast, egost ja sellest kõrgemale tõusmisest (raamatus “Uus maailm”) on minu jaoks üks selgemaid. Lisaks tema kirjutistele meeldib mulle ta esinemisi kuulata ja vaadata. Temas on mulle vajalikku rahulikkust. Samuti on tal hea huumorimeel – näib, et ta ei võta ei ennast ega oma vaimseid käsitlusi ülemäära surmtõsiselt. Nii on neid lihtsam endale “selga proovida” ja neist aru saada.”
