Elu ühes päevas: Lauri Tankler

Kui kolmeks aastaks ERRi korrespondendina Ameerikasse suundunud Lauri Tankleri (30) tööpäev viimaks läbi saab, on kõik Eesti sõbrad-tuttavad Skype’ist juba magama läinud.

“Ärkan tavaliselt hiljemalt kell 8 hommikul. Eestis on selleks ajaks pärastlõuna ja Tallinn on enamasti andnud märku, kas ja mida minult sel päeval ooda­takse. Maja, kus Evega elan, on tüüpiline 12–13 korrust kõrge Washingtoni hotelli tüüpi korterelamu, siinsete minuvanuste inimeste lemmikelukoht. Suurim puudus on see, et meie aknad avanevad otse vastu vastasmaja ja valgust on seetõttu vähevõitu. Vajan aga väga palju valgust ja pean seepärast aeg-ajalt käima hoovis või katusel.

All trepikojas istub valvur, kellega me alati kas teretame või vähemasti lehvitame andmaks märku, et me ikka näeme teineteist. Teretamine on siin väga oluline, nagu seegi, et hoiad teisele tulijale ust lahti või ütled liftist väljujale “have a nice day!” – selline viisakas värk.

Tuppa tagasi minnes ostan Evele sageli Starbucksist latte ja endale mocha. Hommikusööki sööme me ikkagi kodus, kus enamasti teeme omletti. Kui aga peaks väljas sööma, siis eelistan bagelit. Bagel on selline tihedam auguga sai, millele on mu meelest väga hea määrida peale soolakat kreemjuustu. Bagelit Eestis kusagil ei müüda.

Kõigepealt elasime me mõnda aega linnast väljas, väikses äärelinnalaadses paigas nimega Bethesda, kuid see oli päris tüütu. Kui selgus, et minult oodatakse ETVsse näiteks mingit klippi, milles ma seisaks Valge Maja taustal, siis oli vaja bussi ja metrooga linna sõita ja seejärel lõpuks fail Starbucksis kiiresti kokku monteerida ja wifi kaudu ära saata. Ajavahe tõttu pidi kõik olema valmis hiljemalt kella üheks siinse aja järgi, kuid kui siin oli valitsuse osaline tööseisak – millest pidi saama AK avauudis –, siis seekord jõudsin faili ära saata alles viis minutit enne saate algust.

Kodus loen ma uudiseid ja tekste sisse kapis, kus hoiame ka
riideid ja muud sellist kraami. See on korteri kõige väiksema kajaga koht. Aga eks see praktikas käib nii, et vahel loen tekstid sisse seal Starbucksis, kus on paras melu ümber. Pärast üritan arvutis müra maha võtta.

Mõne ständi tegemisel on käinud Eve mind aitamas, kuid enamasti olen ise ka kaameramees. Selline üksi töötamine tekitab paljudes imestust – kõigil, keda olen kohanud, on oma tiim või kohalik kontor. Aga kui käisin üht intervjuud tegemas Venemaa-euroliidu idapartnerluse puhul, siis hiljem tunnustati, et kohe aru saada, et Eestist olen – pole kolme inimesega ühte intervjuud tegemas, vaid efektiivselt, nagu eestlased ikka.

Senati ja Kongressi pressipass pole mul aga ikka veel käes, kuigi olen kõikvõimalikud kirjad ammu ära saatnud. Seega pole mul näiteks võimalik statiivi püsti panna Kongressi ees, sest pole luba filmimiseks. Peaks olema juba nagu sisse elanud, aga ma alustan ikka veel kõiki kirju sellega, et töötan väikse Euroopa maa suurima uudisteagentuuri jaoks, ja kogu aeg õigustan, et kes ma olen ja mida ma siin teen.

Õhtul kella viie paiku on Eestis juba südaöö ja enamik inimesi magab. Siin minnakse aga just siis kõrtsu, kuna algab happy hour ja kohalik traditsioon on ruttu mõned kolmedollarilised õlled rindu tõmmata ja siis koju magama minna. Mina sellest aru ei saa.

Kohalikest õlledest meeldib mulle Brewdog Atlantic Lager, mis on selline tummisem ja humalasem, aga on samas täiesti hämmastav, kui halvad saavad olla näiteks Budweiser ja Miller Lite. Rohkem ma seda viga ei tee, et neid tellin. See tähendab, et kindlasti teen, aga mitte hea meelega.

Chinatown, kus elame meie, peaks olema üsna ohutu, kuigi on hirmutatud küll, et mitte väga palju põhja poole on piirkond, kus iga nädalavahetus keegi kuuli saab. Washington Posti kodulehel on selline sektsioon nagu “kohalikud uudi­sed” ja seal on pidevalt infot, et keegi viidi jälle tulistamiskahtlusega jaoskonda või keset tänavat rööviti esindajatekoja liiget või et nädalavahetusel oli taas seitse gunshot victim’it (tulistamisohvrit – ingl k). Nii et sa pead siin alati teadma, kus täpselt asud – on tänavaid, mille ühel poolel võib pärast kella kümmet õhtul veel kõndida, aga teisel poolel eriti ei tasu.

Õhtusöögi teeme Evega enamasti kodus, ikka sellist toitu, mida me Eestis tegime ja mis äratuntav oleks. Oleme siin Chinatownis ka väljas söömas käinud, kuid mulle see eriti ei sobi – spring roll on minu jaoks ikka üks ülepraetud kapsapirukas. Võib­olla olen liiga konservatiivne selles küsimuses, aga mu meelest teen ise palju paremat suppi kui nemad.”