Nädala raamat: Kurvitza püha ja õudne aegruum
Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn”
ZA/UM, 2013. 240 lk.
“Suvevaheaja eelviimasel päeval haihtuvad avalikust rannast haridusminister Ann-Margret Lundi neli tütart. Esmareisil kaob värskelt sisseõnnistatud alus tuhande viiesaja reisijaga pardal.
Tüdrukute kolm klassivenda ei jäta uurimist ka kakskümmend aastat hiljem. Maailm on hävimas, aga lootus Lundi lapsed üles leida veel mitte.”
Selline on Robert Kurvitza romaani “Püha ja õudne lõhn” kaanetekst. Ma ei tahaks teose süžeele rohkem ruumi kulutada, sest kaante vahel käib kaasahaarav võitlus sisu ja vormi vahel. Või on see hoopis kirjutamise meetod, struktuur või arhitektuur – raske on leida täpset sõna selle kohta, mis mulle suurimat muljet avaldas.
Kohmakalt seletades on Kurvitz kokku sulatanud aja ja ruumi nii, et need mõlemad on korraga üks ja seesama. Seda lauset tuleb mõista nii, et Kurvitz on jagu saanud trükitud teksti neetud lineaarsusest, kus üks sündmus paratamatult peab eelnema/järgnema teisele, samal ajal kui reaalsus on vähemalt kolmemõõtmeline. Sellesama pärast ütlevadki kirjanikud pateetiliselt: “Mu sulg on liiga nõder kirjeldama…” – asi ei ole muidugi mitte sules, vaid teksti paratamatus piiratuses, selle lineaarsuses ja kahemõõtmelisuses.
Kurvitza maailm(ad) on nagu poolläbipaistvatele kiledele joonistatud vanaaegsed, ohtralt illustreeritud maakaardid, kus üks kaart kujutab Tšingis-khaani aegset Aasiat, teine revolutsiooniaegset Venemaad, kolmas viiekümnendate ja kuuekümnendate Rootsit ja neljas tänapäeva kuskil põhjapolaarjoone kohal, kus minevik ja entroopia ennast raginal füüsilise maailma küljest lahti murravad. See on maailmalõpp, nagu me seda ette kujutada ei oska. Lisaks veel hulk maailmu koos tegelastega, mis eksisteerivad kusagil ja kuskil, mida määrata on võimatu.
Tegevustik ei kulge horisontaalselt (ja lineaarselt) ühel või teisel kaardil (nagu näiteks Haruki Murakami paralleelmaailmades, nagu peagi eesti keeles ilmuvas “1Q84”), vaid vertikaalselt üles-alla, mis tekitabki haruldase tunde aja ja ruumi sulamist.
Tekst on audiovisuaalne, sõnad kergitavad sisekõrva helisid ja sisesilma meelepilte, nagu oleks ise sündmuspaigal viibinud. Loendamatu hulk uuskeelendeid, mis on loodud intuitiivselt, jõulise inspiratsiooniga. Lisaks ohtralt küber- ja aurupunki veenvas kinematograafilises võtmes. Alles romaani lõpus hakkab tekkima tervikpilt, niipalju kui see on võimalik.
Tekstil on võime tekitada tohutult assotsiatsioone – meelde tulevad Margarita Šaginjan, Asimov, Strugatskid, Murakami, ka Ilf ja Petrov ja uus Skandinaavia kriminaalromaan ning vahel jääb mulje, et romaani on kirjutanud ühise tööna vähemalt kaks-kolm inimest, kui mitte rohkem.
Kui uskuda väidet, et tegu on alles esimese teosega kuue-seitsmeosalisest tsüklist, siis jään huviga järge ootama.
