Louis I. Kahn – filosoof, kes ehitas
Eesti päritolu arhitekt Louis I. Kahn (1901–1974) ehk Lou, nagu kolleegid teda kutsusid, jättis tänu oma ainulaadsele nägemusele arhitektuuri olemusest sügava jälje kunsti- ja arhitektuurilukku. ““Leia minevikust püha ja põimi oma loomingusse.” Päris raske ülesanne igale arhitektile, kas pole?” meenutab suurmehe tarkuseteri Charles E. Dagit, Kahni õpilane 1960. aastate lõpus Pennsylvania ülikoolis. Tänavu ilmus Dagiti raamat “Louis I. Kahn – Architect: Remembering the Man and Those Who Surrounded Him” (e.k “Louis I. Kahn – arhitekt. Mäletades meest ja neid, kes teda ümbritsesid”).
Louis I. Kahn suri peagu 40 aastat tagasi. Kas võib öelda, et toona oli ta üks kuulsamaid arhitekte USAs?
Ma arvan, et teda ei vaadeldud kui üht kuulsamat arhitekti USAs. Ta oli üks kuulsamaid arhitekte mujal maailmas, kuid mitte USAs. Põhjus seisneb selles, et ta ei otsinud avalikku tähelepanu, nagu Frank Lloyd Wright ja paljud teised arhitektid. Kahn lihtsalt tegeles oma arhitektuuriga. Nii et on natuke kahju, et selline geenius pole avalikkusele nii hästi tuntud, ja see on ka üks põhjusi temast raamatu kirjutamiseks. Ma tahtsin, et avalikkus õpiks teda paremini tundma ja näeks, et ta oli nii suurepärane arhitekt kui ka tähelepanuväärne õpetaja.
Mida huvitavat leitakse tänapäeval Kahni arhitektuuris?
Ta ehitas väga aeglaselt, jooniste valmimine võttis tal aega aastaid. Ta on loonud vähem hooneid kui paljud teised arhitektid, kuid kõik tema ehitatud hooned on ebatavaliselt võimsad peaaegu religioosses tähenduses. Kahn rääkis oma loengutes, et näiteks kui jalutad Sinisesse Mošeesse, siis tunned kohe ära, et see on püha paik. Kui sa astud mõnesse Lou Kahni hoonesse, siis reageerid sarnaselt, sest sa tunned, et see on väga eriline paik, sellesarnast sa pole varem näinud.
See on ka põhjus, miks ta on üks kõige mõjukamaid 20. sajandi arhitekte. Ma ütlen seda oma raamatus kohe alguses, et on vähe inimesi, kelle võib panna ühte ritta Einsteini ja Michelangeloga. Kahni võib sinna panna.
Kas tõesti?
Ta oli tõesti nii hiilgav, kuid ta ei olnud piisavalt tuntud, et teda oleks vääriliselt hinnatud. Ta ehitas näiteks kohtades nagu India ja Pakistan. Tema hooned USAs on üle riigi hajali – Salk Institute Californias, Kimbell Art Museum Texases, The Arts United Center Indianas, mõned laiali pillatud hooned Pennsylvanias, mõned Yale’i ülikoolis,
Phillips Exeter Academy Library New Hampshire’s. See ongi enam-vähem kõik. Ta ei ehitanud palju, aga tema ehitised on väga erilised.
Kahni kohta on öeldud, et kuigi ta ei ehitanud palju hooneid, muutsid need vähesed arhitektuuri suunda. Kuidas?
Klassikaline arhitektuur jõudis oma laeni varastel 1920ndatel. Le Corbusier ja Mies van der Rohe ning mõned teised tulid ja väitsid, et selline arhitektuur on surnud. Loodi uus suund, mis lõpuks muutus international style’iks. Louis Kahn läks sellega mõnda aega kaasa, ta õppis sellest ja otsustas, et selline stiil on liiga külm ja umbisikuline ning heitis selle kõrvale.
Siis hakkas ta tagasi minevikku vaatama. Arvatavasti oli mõjutajaks tema õpetaja Paul Philippe Cret, kes oli nn klassikalise modernismi esindaja. Kahn austas minevikku, mitte ei lükanud seda kõrvale nagu Le Corbusier ja Mies van der Rohe. Kahn vaatas tagasi ning nägi seal sädet ja unikaalset vaimsust, mis oli modernistide klaasi ja terase esteetikas kaduma läinud.
Kahn tahtis minna tagasi kõige algusesse – tagasi mehe juurde, kes ehitas kõige esimese seina. Ta tahtis sealt alustada. Ta proovis paljastada arhitektuuri tegelikku olemust – milline on arhitektuuri vaimsus, kuidas see tekkis, miks mõned asjad kestavad ja mõned mitte. Ta otsis kestvat. Modernistid otsisid kaasaegseid lahendusi, mis ei olnud tingimata ajas kestvad. Nii et need olid erinevad lähenemised. Kahn muutis viisi, kuidas me arhitektuuri näeme, ta muutis meie suhtumise sellesse lugupidavaks. Ta muutis arhitektuuri ärist kunstivormiks.
Oma raamatus ütlete, et Kahn oli filosoof, kes ehitas hooneid. Mida te selle all mõtlete?
Lou polnud filosoof nagu George Berkeley või David Hume või Immanuel Kant. Ta oli elufilosoof ning filosofeeris pühaduse ja arhitektuuri sügavama mõtte üle. Ta uskus, et kivi kivi peale panemine on püha tegu, et see on rohkem kui lihtsalt tegemine. Ta otsis ideaalset paika, kuigi ta teadis, et sellist ei eksisteeri, aga ta otsis sellest hoolimata, sest ta oli perfektsionist.
Niisiis ehitamine oli tema silmis püha tegevus?
Kahtlemata. Kahn rääkis palju filosoofilise vaatepunkti olulisusest, soovist olla olemas selleks, et luua. René Descartes ütles “mõtlen, järelikult olen olemas”. Kahn ütles, et ma loon, järelikult olen olemas. Siin on vahe, sest mõtlemine on passiivne ja loomine on aktiivne. Lou tundis, et me kõik oleme mingil moel loojad. Millegi uue loomisega seotud tegevused olid tema jaoks sümboolselt pühad teod, mingisuguse igavikulise eesmärgi täideminek. Teda huvitas see, kuidas leida pühadus asjade loomises, ning seeläbi mõjutas ta arhitekte mõtlema kõrgemate asjade peale.
