Ekspressi video: Öine melu Suur-Karja tänaval
Kell on pool kolm öösel, on pühapäev, 24. november.
Keegi punases jopes, valgetes sokkides ja kukepükstes (esimese hooga ei saa arugi, on ta noormees või neiu), kellel on püstine must tukk ja kellel on must lohvakas naistekott üle õla, organiseerib ja sehkendab ja tõmbleb ja seletab.
Käib ühe baari ukse tagant teise taha ja kaupleb turvameestelt, et ta sõbrannad sisse saaksid. Ta näeb välja nagu 17. Kolm tüdrukut – ülinoored, sätitud ja kallilt riides – on nii täis, et kui nad ükskord kaineks saavad, ei mäleta nad üldse, kus nad öösel ära käisid.
Üks neist – pikkade heledate juustega – kriiskab nagu troopiline lind. Pillab maha oma peene iPhone’i, siis pangakaardi, siis salli. Need korjatakse üles ja pistetakse talle taskusse. Kahvatu, kuid sihikindel, ründab ta turvamehi, need saadavad ta ukselt tagasi.
Näeb mind, astub ligi ja sosistab: “Mees, suitsu on?”
Kolm vene poissi võtavad üksteisel kaela ümbert kinni ja hüppavad mingi asja peal (see koliseb nagu potikaas) ja naeravad nii, et see ilmselt Kadriorgu ka ära kostab.
Ja siis on action lahti.
Kaks tursket kutti on äkki Hullumaja baari ees tänavakividel kõhuli. Mustades vormides turvamehed on neil katsiratsi seljas.
Üks kõhuliolijatest karjub: lase lahti, lase lahti! Turvamees ei lase, mees karjub.
“Kuradi politseiriik!” pahandavad poisid Hullumaja akna all ja lonksavad viskit. “Kuradi politseiriik!”
Vihm on külm. Baaride aknad on uduseks tõmbunud ja möll kestab.
