Piraadikütt ookeaniavarustel

Mereväelane Georg Kirsberg omandas rahvusvaheliste suhete magistrikraadi, praegu aga sõidab Eesti ja India ookeani
vahet ning kaitseb laevu piraatide eest.

Kus ja mida oled õppinud?

Olen õppinud perioodil 2005 kuni 2007 Saksa mereväes mitmes õppeasutuses mereväega seonduvaid erialasid. Pärast seda omandasin 2012. aastal TTÜs rahvusvaheliste suhete magistri
kraadi. Sellest ühe aasta õppisin Saksamaal Kieli ülikoolis, kuna mul õnnestus saada Kieli linna stipendium.
Lisaks olen läbinud veel hulga täienduskoolitusi, nii merendusega seotud kui tsiviilelu omasid.

Miks just sellised valikud?

Saksa mereväkke ohvitserikursustele läksin omal ajal sellepärast, et mul tekkis huvi riigikaitse vastu. Eesti astus teatavasti 2004. aasta kevadel nii Euroopa Liitu kui NATOsse. See oli natuke
enne minu ajateenistuse lõppu. See lõi sellise võimsa tunde ning soovi selles protsessis kuidagi rohkem osaleda. Ühel päeval sööklast välja tulles nägin stendil kuulutust, et on võimalik kandideerida Saksamaale ohvitseride kursusele. Täpsemat infot ei olnud, et mida õppima ja kui kauaks. Tegin siis avalduse ja nii ta läks.
Hiljem astusin TTÜsse rahvusvahelisi suhteid õppima, kuna mul on poliitika ja ühiskondlike probleemide vastu alati suur huvi olnud.

Palun võrdle militaaralade õpetamist Eestis ja Saksamaal.

Suur vahe on selles, mida üldse õpetatakse.Pole vist vajadust mainida, et Saksamaal on militaarerialade ampluaa palju laiem kui Eestis. Ja kõike tehakse põhjalikumalt. Eesti armee on noor ja pole suudetud süsteemi veel korralikult üles ehitada.
Peamine vahe on muidugi mentaalsetel aspektidel. Saksamaal pannakse väga suurt rõhku just juhtimiskultuurile, et iga ohvitser ja ka reamees aitaks kaasa kompetentse personalisüsteemi
loomisele. Selle koha pealt on Eesti sõjaväel veel arenguruumi palju.

Millised töö- ja arenguvõimalused on mereväelasel Eestis?

Mereväelase ainuke erialane tööja arenguvõimalus ongi Eesti mereväes.Ka seal on areng selles suhtes piiratud, et kuna vastavaid vahendeid pole, siis erialast kompetentsi kuigi kaugele arendada ei saa. See ei sega muidugi saamast kõrgeks staabiohvitseriks.
Väljaspool mereväge on nüüdseks endistel mereväelastel võimalus kandideerida tööle nii välismaistesse kui ka kodumaistesse eramilitaarfirmadesse, mis India ookeanil piraadikaitse teenust pakuvad.

Miks sa eelistad tööd välismaal?

Eelistan tööd välismaal, sest see on hea väljakutse. Teiseks on ju ka igati kasulik oma CVsse välismaise tööandja nimi kirja saada.

Kuidas sa piraadikaitsesse sattusid ja mis sa sellest tööst arvad?

Sattusin sinna teadlikult. Mul tekkis selle vastu huvi kohe, kui Eesti mereväes Atalanta projektiga alustati. Muide, ma kirjutasin Kieli ülikoolis olles piraatluse teemal ka oma magistritöö. Niipea kui olin kooli lõpetanud, võtsin ühendust Eestis tegutseva personalivahendusfirmaga ning peatselt sain
juba Suurbritannia firmast kõne, et homme on sul Tallinna lennujaamast lend Sri Lankale.
Mulle meeldib see töö väga. Mind on reisimine ja eri kultuuridega kohtumine alati tõmmanud ning just seda see töö pakub.

Tegu on Eestis nii vähetuntud valdkonnaga, et kindlasti saadab seda parasjagu müüte?

Jaa, näiteks see, et need eraturvamehed on n-ö palgasõdurid, kes käivad arengumaades inimesi
maha tapmas. Arvatakse võib-olla, et turvamehed tulistavad kogu aeg ja kõigi pihta, aga see on kõige viimane asi, mida tehakse. Tegelikkus on selline, et kui kahtlane paat läheneb, tuleb talle esimese asjana relva demonstreerida, seda sillatiiva pealt näidata. Kui ta tuleb lähemale, siis tulistada tema ette vette, ja kui nad alustavad rünnakut, siis alles nende pihta.
Samuti on eksiarvamus see, et töös käib pidev action. Suurem osa tööst on lihtsalt valve ja valmisolek laeva kaitsta.

Palun räägi mõni tore seik oma tööst.

Neid on väga palju! Pidasin merel olles vabadel tundidel päevikut ja tähendasin üles, mis meil laevas ja vahepeal maal käies juhtus. Lugesin seda ise üle, andsin ka sõpradele lugeda – ning kokkuvõttes valmis sellest tõsieluromaan. Nii et minu esimene raamat “Kirjad India ookeanilt” peaks nüüd lähipäevil trükikojast tulema ja raamatukauplustesse jõudma. Sealt saab hea ülevaate, kuidas elu võõrastes sadamates ja võõrastel laevadel käib.
Ükskord näiteks olime eestlaste seltskonnaga Sri Lankal hotellis, tegime endale hoovis oleva basseini äärde väikse istumise. Vedasime sinna lauad ja toolid. Hotelli ettekandja tõi meile külmkapist ette neid õllesid, mida ise olime poest ostnud. Hea tahte märgiks visati ettekandja basseini. Keegi pahaseks ei saanud.

Töötasid Ameerika firma AdvanFort laevakaitsemeeskonna juhina. Praegu on üks selle firma laevu India võimude poolt kinni peetud koos hulga meestega, kellest osa on ka Eestist. Oskad sa öelda, milles on probleem?

Kogu see töövaldkond on väga uus ja kuna ta enamasti toimub väljaspool riikide piire ehk avamerel ehk eikellegimaal, siis üldiselt puuduvadki regulatsioonid ja dokumendid selle töö jaoks. Seetõttu tuleb ikka ja jälle ette, et mingi ametivõim tahab näha mingit dokumenti, mida meil ei ole. See ei ole muide esimene kord, kui ujuvbaas aresti alla võetakse, nii Egiptuses kui Saudi Araabias on seda varemgi juhtunud. Alati on kõik kas paari päeva või mõne nädalaga lahenenud. Seekordne India juhtum läks aga miskipärast suure kella külge ja paistab, et nii kiiret lahendust sel korral ei tule. Olen kindel, et asi on India võimude poolt üle paisutatud ja Eesti laevakaitsjad pole milleski süüdi.

Millised on sinu tulevikuplaanid töö ja õppimise suhtes?

Tulevik on lahtine. Niipalju kui võimalik, tahaks veel laevu piraatide eest kaitsta. Küll aga kuivab
see töövaldkond kiiresti kokku seoses odavtööjõu pealetungiga.Olen kaalunud ka doktoriõpingute
alustamist, kuid siis välismaal. Lähemas tulevikus siiski õppima minna ei plaani.