Kadettseersant Reinup: sõjakool oli minu ainus valik

Põhikoolis valiku Kõrgema Sõjakooli kasuks langetanud kadettseersant Hannes Reinup leiab, et inimene peab tegema seda, mis on kõige huvitavam.

Sõjakooli teise korruse koridoris jalutab mulle vastu kadettseersant Hannes Reinup. Pange tähele, mitte tavaline kadett, vaid kadettseersant. Selle aunimetuse teenivad välja vähesed – vaid kõige tublimad. Roheline digivorm seljas, hoiak kaitseväelaslikult sirge ja kerge muie näol. Ajateenistuses
isegi sõduri baaskursuse ajal positiivsuse ja kõrge motivatsiooniga silma paistnud Reinup tegi valiku sõjakooli kasuks põhikooli viimases klassis. “Ütlen ausalt, mul polnud varuvariante. Lõpueksamite tulemused lubasid küll mõnda teise kooli astuda, kuid mul polnud huvi kuhugi mujale minna,” sõnas ta.
Kust aga selline militaarhuvi? Reinup väidab, et kõik sai alguse juba lapsepõlves. “Kui mõni on näppe pidi kogu aeg õlis ja saade, mida ta vaatab, on “Top Gear”, siis minul oli hoopis huvi militaarmaailma, relvade ja poistega sõjamängimise vastu,” muheleb Reinup.

Valikuks andis julgust Kaitseliit

Reinup arvab, et selline mehine huvi olekski ehk jäänud lapsepõlve, kui poleks tulnud Kaitseliitu, millega ta liitus klassivendade kutsel juba üheksandas klassis. “Käisin ühel õppusel ja hakkas meeldima. Sealt edasi võtsin õppustest üha osa tihedamini ja mida rohkem ma käisin, seda rohkem avardus mul pilt kaitseväe olemuse kohta,” ütles Reinup.

Üks asi, mida Kaitseliit talle kohe õpetas, oli see, et mis sõjafilmidest paistab, ei pea üldse paika. Kaitsevägi ei koosne pidevast madistamisest, palju tähtsam on tähelepanu ja valmisolek ootamatuteks olukordadeks.
Kaitseliidust saadud kogemust võrdleb kadettseersant jalgpalli vaatamisega. “See erinev pilt köitis mind ja ma leidsin, et see sobib mulle. Just see, et sõjavägi polegi ainult madistamine, vaid on ka palju planeerimist.Natuke nagu jalgpalli vaatamine, kus vaatad 90 minutit mängu ja ootad ainult üht – väravat,” sõnas ta.

Otsust kinnitas ajateenistus

Ühe Kaitseliidu õppuse ajal sündiski tulevasel kadetil mõte, et kaitsevägi on just see, millega ta soovib oma elu siduda. “Nähes instruktorite tööd, leidsin, et minu isikuomadused sobivad just ohvitseri elukutsega,” kinnitas Reinup.
Otsus langes Kuperjanovi kasuks. “Valik sinna minna oli nii kindel sellepärast, et minu kõrvu oli kuuldunud, et see on tugevate traditsioonide ja väärtustega väeosa, millel on kõrge väljaõppe tase,” ütles Reinup.
Selle, et kaitsevägi ei koosne ainult ajateenistusest, oli kadettseersant Reinup endale juba varem selgeks teinud. “Teadsin, et kaadrikaitseväelase elu pole päris sama mis ajateenistuses oleva sõduri oma. Võtsin kindlalt nõuks, et ei lase ajateenistusega kaasnevatel raskustel või keerukustel ennast emotsionaalselt häirida. Tänu sellele sain ühteteist kuud ajateenistuses nautida täiel rinnal,”
möönis ta.

Otsus peab sündima südamest

Ajateenistuses tegi Reinup eeltööd, uurides rühmaülematelt, milline on õppimine sõjakoolis, kuidas on sealne elu korraldatud ja millised on nende soovitused. 2012. aasta augustis, vaid paar kuud pärast ajateenistust, tõmbas Reinup jälle rohelise vormi selga ja algasid tema õpingud Kõrgemas Sõjakoolis.
Tänaseks juba peaaegu poolteist aastat ohvitseri elukutset omandanud Reinup leiab, et tema senised õpingud on teda mõistlikumaks muutnud. “Meie kool pakub võimalust näha asju erit vaatenurkadest. Olen õppinud näiteks seda, et kaalutletud ja analüüsitud otsus on reeglina alati efektiivsema tulemusega,” ütles Reinup.
Oma otsuse üle on tulevane ohvitser väga uhke. Tema sõnul peab inimesel endal olema huvi kaitseväe vastu ja alles siis saab panna teda mõtlema karjääri peale. “Inimene peab ise olema motiveeritud. Kui tahtmine on olemas, siis on kaitseväe töö seda toetada ja edasi arendada. Ilma huvita kaitseväelaseks ei saa,” rääkis Reinup.