Tanel Seppel: Kas Eestis saab juhtuda samalaadne õnnetus nagu Lätis? Saab küll.
Eestis toimuvad iga projekti puhul justkui valetamise meistrivõistlused. Et kui hästi suudab keegi müüa teenust, seda tegelikult tegemata.
Projekteerimise puhul peab küll teenuse lõpuks tekkima produkt (ehitusprojekt), mida saab hinnata. Aga sellest saab üle, sest iga tellija ei telli projektile ekspertiisi ja üle antakse enamikul juhtudel poolik dokumentide kogum. Kellelgi pole aega tegeleda projekti kontrolliga: hea kui jõuab tähtajaks valmis “midagi”.
Projektile on olemas miinimumnõuded, mida kõik projekteerijad usinasti täita püüavad, unustades samas, et miinimumnõuetest tihti ei piisa korralike ja üheselt mõistetavate ehitusjuhiste määramiseks. Projekt on ju vajalik ehitamiseks, mitte et lihtsalt on projekt projekti pärast.
Sageli näidatakse end eriti tublina à la ma teen sulle põhiprojekti (mis on reeglina ehituspakkumiste koostamiseks) ja see vastab juba tööprojekti (mis on vajalik ehitamiseks) detailsusele. Tellija ongi võlutud, sest ta saab ju kaks ühes. Kuid ei ole olemas odavaid ja häid asju, välja arvatud Dosia pesupulber.
Tööprojekti paljudel juhtudel ei tehtagi! Ehitaja on valmis ehitama ka põhiprojekti järgi, sest kui ta seda ei tee (nõuab tööprojekti), saab töö keegi teine.
Projekteerimise puhul saavutatakse efektiivsus ajakulus, mis tähendab, et reeglina puudub järelkontroll või isegi esmane detailne kontroll.
Tavaline on ka kogemusteta noorte inseneride kasutamine. Noored on arvutis kiired: vaadake, kui kiiresti nad hiire ja klaviatuuriga klõbistavad. Arvuti arvutab, ja täna ka joonestab. Kahjuks pole noortel piisavalt kogemusi õigete tingimuste ja ülesannete sisestamiseks.
Kadunud on 3–5 aasta pikkune kogemuste omandamine vanema (kogenenuma) inseneri käe all. Noor, kes vähegi suudab midagi teha, visatakse kohe vette, s.t ujutatakse tööga üle, ja vastutav spetsialist kirjutab tema töödele kontrollimata alla, sest projekte tuleb teha ja raha tuleb teenida, muidu ellu ei jää.
Eksivad ka vanad tegijad (õnneks suhteliselt harva), kes on jäänud üksikuteks tegijateks ja kellel puudub partner, kellega asju arutada.
Alati polegi noored kõige hullem variant, sest nemad on võimelised arenema. Kõige hullemaks tasub pidada “vanakesi”, kes oma allkirja müüvad sisulist tööd tegemata, reeglina ka seda suutmata.
Eesti ehitiste püsimise taga on raudbetoontoodete tehaste tublid projekteerijad, sest enamik suuri hooneid on raudbetoonist. See, et post või paneel pooleks ei lähe, on paljuski r/b-tehaste projekteerijate teene. Seal töötavad oma ala tundvad spetsialistid.
Sama kehtib ka mõne metallkonstruktsioone tootva firma puhul, aga siin on rõhk sõnal “mõne”.
Mitmekorruselisi monoliitseid hooneid projekteerisid veel 3–5 aastat tagasi enamasti pikkade kogemustega projekteerijad. Täna on see trend muutumas. Arvuti arvutab ja joonestab ja teeb seda kiiresti. Aeg on ju raha.
Kuna raha hulk projekteerimises ja järelevalves on jäänud väiksemaks, peab sama raha teenimiseks tegema tunduvalt rohkem projekte ja objekte. Kuna objekte ei jätku, peab pakkuma odavamalt, ja kuna odavamalt tehes peab rohkem tegema ja siis jälle odavamalt pakkuma ja rohkem tegema, on kätte jõudmas olukord, kus enam tegemiseks aega ei jää.
Järelevalves objekti ülevaatuseks aega ei ole. Hea on, kui nädalas korra jõuab objektilt läbi käia, et töödeaktidele ja ehitustööde päevikusse allkirjad anda. Töid üle vaadata ja vastu võtta aga pole aega, sest objekte on kuus kuni kaheksa, “tublimatel” isegi üle kümne.
Iga nädal ehituskoosolekul osaleda ka ei saa, sest ei jätku aega. Kui aga ehituskoosolekul ei viibi, siis ei saa olla kursis ehituse olukorraga.
Normaalse koormuse puhul peaks järelevalve insener (olenevalt objekti suurusest) käima objektil iga päev või üle päeva. Keskmiselt ühe päeva nädalas peaks insener kulutama enese harimisele ja uute materjalide ja/või süsteemidega tutvumiseks.
Suurematel objektidel kulub normaalselt 4–7 tundi päevas, keskmistel 2–4 tundi ja väiksematel 1–2 tundi. Lisaks peab ta läbi töötama projekti ja kasutatavate materjalide dokumentatsiooni.
Meie riigihangete süsteem soosib aga parimaid valetajaid, kes suurte ja keskmiste objektide puhul saavad hakkama isegi väikese objekti mahust väiksema tundide arvuga.
Kas te oleksite rahulik omanikuna, kui teaksite, et järelevalve objektil ehitustöid kontrollinud pole? Riik omanikuna on aga enamasti rahul, sest saab kõike hästi odavalt.
Eestis on ehituse järelevalve ehituse omaniku korraldada. Omanik tellib omanikujärelevalve vastava teenuse pakkujalt.
Ta võib seda teha ka ise, kui tal on vastav haridus – jah, ainult haridus, kogemust sisuliselt ei pea olema. Vastava hariduse olemasolu korral saab ennast MTRi (majandustegevuse register) kanda ja oledki seaduslikult pädev isik.
Riiklik ehitusjärelevalve puudub. Tehnilise Järelevalve Amet sekkub vaid õnnetuste puhul. Kampaania korras käib tööohutust kontrollimas tööinspektsioon.
See, kas hoone püsib või mitte, on puhtalt projekteerija vastutus.
Kohati nõuavad omavalitsused ühiskondlikele hoonetele ehitusloa taotlemisel ekspertiisi eelprojektile, mis on eriline jaburdus, sest eelprojekti staadiumis pole sellist detailsust, mida hinnata.
Ekspertiisi tegemine on samuti devalveerunud, sest seda võivad teha täielikud diletandid. MTRi saab eksperdina jällegi ainult hariduse alusel.
Eriti just riigihangete puhul piirdub ekspertiis joonistel olevate allkirjade ja projekteerijate registreeringute kontrolliga, sest see teenus tellitakse madalama hinna järgi. Ja olgem ausad: mingit vastutust pole.
Järelevalvel puudub sisuline vastutus. Oleme oma kontoris tõmmanud paralleele omanikujärelevalve ja notariga. Mõlemad peavad kinnitama vastavust seadustele ja nõuetele. Notaritele on seadusega kehtestatud tasud, mida kliendid peavad maksma, ja süsteem toimib.
Miks ei võiks analoogne süsteem toimida omanikujärelevalves? Võiks olla atesteerimine ja turg toimiks samamoodi nagu notaritel. Kuid ei, meil kehtib vaba konkurents ja turg “korrastab end ise”.
Omanikujärelevalves toimib täna turg parima suli väljaselgitamise meetodil. Isegi kui Riigi Kinnisvara AS annab hankes ette omanikujärelevalve teenuse osutamiseks eeldatavad tunnid, siis leidub pakkujaid, kes pakuvad 2,5–3 korda madalamat hinda kui nende majandusaasta aruandest tuletatav keskmine tunnihind.
Ja midagi pole teha, sest teenust võib pakkuda ka tasuta! Selline on rahandusministeeriumi seisukoht.
Abi pole ka Tehnilise Järelevalve Ametist, kes peaks olema riiklik järelevalve. Oleme küsinud abi tellijapoolse projektijuhina omanikujärelevalve korralekutsumiseks TJA-lt, aga ameti seisukoht oli, et tegemist on tsiviilvaidlusega.
Eestis puudub instants, kuhu tellija saaks pöörduda omanikujärelevalve teenuste seaduslikkuse hindamiseks. Järelikult puudub igasugune kontroll ja kvaliteedi hindamine omanikujärelevalve tegijate üle.
See kõik polekski nii kole, kui ehitajad oleksid Põhjamaade tasemel. Meil on aga pooled ehitajad erialase hariduseta. Ehitusfirmades napib pädevaid tööjuhte ja loodetakse omanikujärelevalvele, et tema kontrollib…
Kõikide eespool nimetatud ebasoodsate asjade kokkulangemisel on täiesti võimalik, et ka Eestis juhtub analoogne õnnetus nagu Riia Maximas.
Loo autor on Telora-E peainsener ja juhatuse esimees.
