Üks torn ja 80 tassi
Üheksakümmend aastat keraamikaõpet?
Tuleb mullegi üllatusena, et Eestis on antud 90 aastat kõrgtasemel keraamikaõpet. Ja ei tea mina esialgu mitte, kas sellesse numbrisse tuleks suhtuda erilise respekti või rõhutatud ükskõiksusega. Miks nii? Sest kohe kui mu kõrvu kostab midagi sellelaadset, tabab mind ammune paranoia ja võib-olla isegi allergiahoog (kõik kenasti professionaalse kretinismi ootushorisondil), et tegu on järjekordse erialaliidu enesepromoga.
Samas tuleb aga tunnistada, et kuigi on ehk mõni üksik vastukaja saanud keraamika piire lõhkunud meinstriim-kunstnik, näiteks keraamikuharidusega rahvusvahelised “viinlased” Laura Põld ja Kris Lemsalu, ei ole eesti meedia üldiselt vaevunud kõnealust tähtpäeva tähistama. Vähemalt nädalalehtede prestiižsematel kultuurikülgedel, kui mitte arvestada ühte erandit, mida mainime hiljem. Ent praegusel juhul on siiski olulisem, mida arvavad keraamikud ise. Nemad on oma käigud juba teinud. Õigupoolest on nad selle sündmusega seoses teinud juba paar õite kena käiku, mis on kahjuks oma tasemele vaatamata osutunud paradoksaalsel kombel suhteliselt nähtamatuks.
Kuumus ja savi
Ühelt poolt on selge, et savi kujul on tegu iidse materjaliga, mis kogu aeg siiski areneb, teisalt on keraamika kui tarbekunsti tehnoloogilisse baasi sisse kirjutatud kõrg- ja madalkuumuse vahe, mis jagab keraamikud omakorda “liigadesse”. Viimastest “kuumem”, tehnoloogilisem ja moekam on kahtlemata kõrgkuumuskeraamika ja “cool’im”, retrom ja museaalsem on madalkuumuskeraamika. Seda vähemalt sel juhul, kui arvestada tuntud Kanada kultuuriteoreetiku Herbert Marshall McLuhani (1911–1980) tuntud “kuumade” ja “külmade” meediate eristust artiklikogumikust “Meedia mõistmine. Inimese uued ulatused” (1964).
Rääkimata selles raamatus tegelikult üldsegi keraamikast ega ka otseselt tööstustoodangust või tarbekunstist, vaid pigem 1960. aastate teadusrevolutsiooniga kaasnevast tehnikast, näib McLuhani eristus paika pidavat ka praeguse keraamika üldseisu suhtes. Ja kui lõpuni aus olla, siis siin isegi liiga sõna-sõnalt. Noorema põlvkonna rahvusvahelisema haardega keraamikud, hoolimata enam rahvuslikust või isegi Balti kontekstist, töötavad vaheldumisi kõrg- ja madalkuumuskeraamikas ning teistes erinevates meediumides ja vanema põlvkonna legendaarsemad õppejõud, näiteks Leo Rohlin, promovad vaheldumisi mõlema “liiga” tegijaid. Ühesõnaga, asi on segane, nagu hetkel kõikjal kultuuris, kõikides kihistustes – ja seda mitte ainult Eestis. Muide, “savi” kui naturaalse “vana kooli” materjaliga tegeles hiljuti ka skulptor Mare Mikofi kureeritud näitus Haapsalus, mida kajastati 1. novembri Sirbis.
Näitus “80 tassi” ja “tikutoosimuuseum”
Selles kontekstis oleks paslik põgusalt mainida veel üht näitust, mida on kahes “vaatuses” korraldanud Tiina Kaljuste, Kärt Seppel ja Anu Rank-Soans. Näitus oli suvel avatud Amandus Adamsoni majamuuseumis Paldiskis ja nüüd Harjumaa muuseumis. Institutsionaalselt on esimene muide teise filiaal. Ja viimases näidatakse lisaks keraamika üldülevaatele ka väljapanekut Keila valla ajaloost ning ülevaatlikku näitust õlle ajaloost õllepudeli korkide ja pudelisiltide kaudu. Selles kontekstis paistab tassinäitus silma kontseptuaalse selgusega ja on ka kujunduslikult efektne.
Näitus aga on korraldatud nii, et esindatud oleks kõik Eesti Kunstnike Liidu Keraamikute alaliitu kuuluvad kunstnikud. Ja igaüks nendest esitas arhetüüpse taiese – keraamiku autoritassi koos isiklike mälestuste või kontseptuaalsete eelistustega.
Kuigi arhitektuurist ei tea ma suurt midagi, tundub mulle, et see valikuprintsiip – igale keraamikule oma tass – vastab arhetüüpsuselt arhitekti omale eramule, mis peab saama kõige selle eluliseks manifestiks, millesse arhitekt ise usub. Veiko Õunpuu kultusfilmis “Sügisball” leidus muide isegi karikeeritud arhitektitüüp (Juhan Ulfsak), kes uskus, et tema valik elada Lasnamäe korteris esindab eriti väljapeetud elegantsi ja on seetõttu “super-cool”. Kuulukse, et selliseid tüüpe on eesti arhitektuuris ka päriselt olemas (Urmas Muru jt).
Tagasi algusesse
Kui nüüd pöörduda tagasi näituse “Creanature” juurde, millega sai alustatud, siis on põhjust üle rõhutada, et see sai alguse kõige erinevamatest loomingulistest kogemustest ja taustadest. Omamoodi keskne kuju, kes siin ühendab kõige erinevamaid (seekord) saviga töötavaid artiste, on eestiameeriklane John Grzinich, kes peab juba kümmekond ja enamgi aastat Moostes külalisstuudiot, keskendudes põhiliselt helikunstile. Et tegu on olulise tegelasega, tasub viidata sellele, et Grzinich on eksponeeritud ka Kumu näitusel “Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”. Meie “torninäituse” kontekstis aga on Grzinichi elektroonikaga paisutatud loodushäältel suisa keskne roll. Ma eeldan, et enamiku seal osalenud kunstnike jaoks tuli see residentsilaagrite looduskeskkond nii Eestis, Lätis kui Leedus erilisena välja just tänu Grzinichi fredjüssilikule suhtumisele loodushäältesse. Ja see on just tema töö, mis koos ühe Läti kunstniku (sugugi mitte keraamiku) kogutud elektrikondensaatorite vahendusel raamib kogu kuraator Urmas Puhkani nappi, ent orgaanilist narratiivi. Helikunst on praegu taas ultramoodne teema ja keraamikutel on õnnestunud end edukalt sellega haakida.
Näitus “Creanature” oli avatud novembri lõpuni. Eesti Keraamikute Liidu näitus “80 tassi” liigub järgmisena Viljandisse Kondase keskusesse.
