“Stalingrad” ja Stalini tagasitulek
Alates homsest, 6. detsembrist näidatakse Eesti kinodes Fjodor Bondartšuki efektiküllast, kuid kaunis sisunõtra filmi “Stalingrad”, mis Venemaal (ja ka Hiinas!) on teinud vägevaid kassarekordeid, kuid pälvib samas ajakirjanike, ajaloolaste, poliitikute ja veteranide hulgas ka raevukat kriitikat.
Riigi raha eest tehti selline rämps! Keelake selle filmi näitamine nii Venemaal kui piiri taga! Ärge lubage sel häbiväärsel käkerdisel Oscarile kandideerida! Nii nõuab vene kultuuriministrilt Samaara elanik Pjotr Morozov. Talle käib närvidele, et Bondartšuki film, mille eelarveks oli miljard rubla ehk umbes 30 miljonit dollarit ja mida rahastati riiklikust kinofondist ning riigi kontrollitava VTB-panga vahenditest, ei ole õige film.
Morozovi petitsioonile on alla kirjutanud enam kui kakskümmend tuhat venemaalast. Ilmselt on sajad tuhanded, võib-olla ka miljonid, temaga vaikides nõus.
Vene ajakirjandus on avaldanud Stalingradi lahinguis osalenud veteranide muljeid, mis “Stalingradi” filmi maatasa teevad. Kriitikud heidavad ette linaloo ilmselget sisutühjust. Ajaloolased loevad kokku filmis esinevaid rohkeid eksimusi ajaloofaktide vastu. Mõnele käib närvidele, et Saksa ohvitseri Peter Kahni (Thomas Kretschmann) on kujutatud liialt intelligentse ja kaalutleva kannatajana. Mõni jälle osutab, et teise maailmasõja veriseimast lahinguväljast on saanud foon banaalsele ja mitteusutavale armuloole. Ja et Stalingradi räigete tapatalgute raamistamine tunamullu Jaapanit tabanud katastroofiga mõjub lihtsalt kunstlikult.
Tasakaalukamad arvustajad nendivad, et Bondartšuk on teinud ju kõigiti Hollywoodi filmitegemise malle järgiva, suurepärase muusika (filmi helilooja on mitmele David Lynchi filmile muusika loonud ameeriklane Angelo Badalamenti) taustal möllavatest eepilistest-efektsetest kaadritest koosneva kassahiti. Tõsi, see film toetub paraku naeruväärselt hõredale stsenaariumile. Ent sihtvaatajana on silmas peetud eeskätt noort, nn arvutimängu põlvkonda, keda keerulisema struktuuriga filmiga polevatki võimalik kinno meelitada.
Õigus on veteranidel, ajaloolastel ja kriitikutel – Fjodor Bondartšuki enam kui kahetunnine “Stalingrad” ei kingi just liiga palju minuteid mõtlemisvõimelisele kinosõbrale.
Ning õigus on ka neil teistel. Arvutimängudest tuttavat kaadriesteetikat, ülivõimsaid dekoratsioone (mis kõik lõpuks õhku lastakse), ämbritäite kaupa verd, lihtsalt mürtsu ja plahvatusi ning kõikvõimalikke eriefekte on ses linaloos muidugi kogu kulutatud 30 miljoni dollari eest. Suurejooneline meelelahutus vähenõudlikule publikule.
“Bondartšuk kraabib Stalini ja Stalingradi püha nimega enesele raha kokku,” märgib üks tige arvustaja.
Võimalik, et “Stalingradi” kriitikuid ajabki närvi asjaolu, et see film, paljukorratud sisulisele haprusele vaatamata, on osutunud väga menukaks – paari esimese nädala jooksul käis filmi Venemaal vaatamas neli miljonit kinokülastajat ning see teenis esimeste nädalatega tootmiskulud tasa. Fakt, mis pole Vene kinotööstuses sugugi tavaline.
Ja veel. Olles kõigiti Hollywoodi reegleid jälgiv vaatemäng ehk absoluutne peavoolufilm, on “Stalingrad” samas ka Venemaa viimaste aastate arenguid arvestades natuke kõhklev.
See, et vene mundris sõjamees ei olnudki meelekindel, üllas ja selgesilmne isamaa kaitsja ja sakslane polnudki verejanuline sadist, vaid kõhklev intellektuaal, võis juhtuda 1980.-90. aastatel linastunud filmides. Siis võis looja jätta vaatajale õiguse kahelda, kas kõik see, mida nõukogude ajal ajalootunnis räägiti, oli ikka nii. Võis lubada pooltoone, võis lubada sõjaväljaromansse neetud fritsu ja kena slaavitari vahel. Võis lubada ka kaadreid, kus sakslane osutus juhuse tahtel sõjaväljale sattunud tavaliseks inimeseks.
Nüüd, mil filmide tellijaks on üldjuhul mõni (riigi kontrollitav) föderaalne telekanal ning rahastajaks riik, tundub, et tagasi on tulnud hea ja õiglase Stalini aeg. Ja õigete filmide aeg. Filmides on üha märgata, et Stalin on pigem jõuline ja õiglane isake. Vene teles kohtab aina Stalini rolli ja tegusid õigustavaid mõttearendusi. Ning kui keegi söandab faktide najal juhtida tähelepanu Stalini pigem rahvast laastavale rollile sõjapäevadel, on tavaline, et see mõte katkestatakse jõuliselt: “Ära mölise, Stalin võitis sõja!” Kui uskuda Vene meediat, näikse rahvas seal taas karmi kätt nõudvat. Ja filme, mis ei annaks mitmeti tõlgendamise võimalusi.
Bondartšuk laseb “Stalingradis” inimnäolisel saksa ohvitseril armastada kena kohalikku tüdrukut, ent filmi lõpuks laseb vene snaiper sakslasega (esialgu vägisi) pikutanud piigale, va natsimadratsile, kuuli otsaette.
Stalin, muide, osutus 2008. aastal korraldatud küsitluses “Vene nimi” esialgu kõige populaarsemaks ajalooliseks persooniks. Hiljem mängiti see edetabel pisut ringi.
Režissöör Fjodor Bondartšuk. Osades Thomas Kretschmann, Philippe Reinhardt, Janina Studilina, Heiner Lauterbach, Pjotr Fjodorov jt. Venemaa, 2013.
Alates 6. detsembrist kinodes üle Eesti.
