VANA KULD: Kuidas FRA juht Dag Hartelius käis Valdo Randpere tütart päästmas
Eesti Ekspress meenutab hea sõnaga Dag Harteliust, kes juhib skandaali sattunud Rootsi kaitsejõudude raadioluurekeskust (FRA).
Artikkel ilmus esmakordselt 2006. aasta juunis
20 aastat tagasi külastas Rootsi suursaadik Dag Hartelius Tallinna esimest korda. Tema ülesanne – toimetada Nõukogude Liidust välja rahvusvahelise skandaali objektiks olev kolmeaastane laps.
On 6. augusti hommik aastal 1984 ning Helsingist saabunud reisilaev Viking Saga valmistub Stockholmi südalinnas ankrusse heitma. Olgugi pealtnäha tavaline randumine, on see hommik kõike muud kui harjumuspärane kahele ärevil eestlasele, kes loevad oma kajutis minuteid, mis kai äärde jõudmiseni veel jäänud. Et paista välja võimalikult mitte-eestlastena, on nad - noor käharpäine naine ja tumedajuukseline mees - juba ostnud tax-free poest kokku ohtralt alkoholi ning nüüd, kus trapp paigas, pole neil suuremat soovi, kui aluselt kiiresti kaduda. Nad hoiavad sadamahoonesse tõtates pohmelli all kannatavate skandinaavlaste varju ning vehivad konspiratsiooni huvides hoogsalt oma kolisevate plastikaatkottidega. See kentsakas paar koosneb Leila Millerist (23) ning tema mehest Valdo Randperest (26) ning koduses ENSVs on nad mõlemad tuntud muusikud, kes, laenates toonast sõnapruuki "tarifitseeritud ENSV Riiklikus Filharmoonias esimese kategooria artistidena". Viis päeva tagasi olid ansamblist Karavan tuntud Miller ja komsomoliaktivist Randpere sõitnud Soome, et esineda koos teiste muusikute ja rahvatantsijatega Kotka merepäevadel ning kui seltskonda reisi ajal saatma pidanud KGB nuhk paarikese praegust asukohta aimaks, kisuks ta endal meeleheites juuksed peast. Aga nuhk alles magab Helsingi Presidentti hotellis ning olles veendunud, et neid sadamahoones keegi ei varitse, kaovad põgenikud hilissuvise Stockholmi päikesepaistesse otsekui varjud.
Plaan Nõukogude Liit hüljata on saanud teoks, kuid kõik pole kaugeltki hästi. Randpere ja Milleri 13kuune tütar Kaisa jäi maha Tallinna.
"Leila emale ei öelnud me oma plaanist midagi! Tema lobises liiga palju."
Legendaarsest ärakargamisest on möödas 22 aastat ning IBM Eesti tegevdirektor Valdo Randpere sobrab vanades mälestustes ja fotodes. "Leila võõrasisa ja minu ema olid ainsad, kellele rääkisime."
See on arusaadav. Aastal 1984 polnud võõrriigist asüüli palumine naljaasi. ENSV kriminaalkoodeksi paragrahv 62, mis käsitles kodumaa reetmise erinevaid viise, sealhulgas "välismaalt NSV Liitu mittetagasipöördumist", nägi süüdlastele ette minimaalselt 10aastast vabadusekaotust koos või ilma asumiselesaatmiseta, maksimaalselt aga surmanuhtlust koos kogu vara konfiskeerimisega. Ja selles, et vähemasti tema suhtes oleks rakendatud kõrgeimat karistusmäära, polnud Randperel erilist kahtlust - oli ta ju lisaks muusikalisele tegevusele omandanud ENSV justiitsministri abina ligipääsu madalama tähtsusjärgu riiklikele saladustele ning töötas parajasti Komosmoli Keskkomitee kultuuri- ja propagandaosakonna instruktorina.
"Diplomand V. Randpere on kõrge õppe-edukusega, võtab aktiivselt osa ka ülikooli komsomolitegevusest. Ta on stuudiumi vältel juhtinud TRÜ Rahvaste Sõpruse Ringi tegevust, suvevaheajal töötanud EÜE-s, osalenud ÜTÜ-s." Nii kirjeldab tulevast ärakargajat kommunist Rahumaa(Eimar Eduardi poeg) kirjutatud iseloomustus-soovitus aastast 1982. See on üks neist paljudest pabereist, mille sünni ainus põhjus oli võimaldada Valdo Randpere saamist NLKP liikmeks. "Ta on tunnustatud laulusolist, kes on esinenud omaloominguliste lauludega raadios, televisioonis ja ülikooli võistluskontsertidel," öeldakse teisel paberil. "Iseloomult seltsiv, aktiivse eluhoiakuga, poliitiliselt arenenud. Mõnikord esineb kaaslastesse valivat üleolevat suhtumist."
Kui viimane oli ainus negatiivne tähelepanek, mille TRÜ õigusteaduskonna dekaan A. Paltser Valdo Randpere kohta kirja panna suutis, on üks kindlamast kindel - lugupeetud dotsent ei kannatanud anomaalselt hea mõtetelugemisvõime all. Sest NLKPsse kandideerimise aasta 1982 oli ühtlasi aeg, mil Randpere N Liidust põgenemisest tõsisemalt unistama hakkas. "Aastal 1982 oli mul esimene võimalus saada kapitalistlikku riiki - aga ma ei saanud."
Järgmine võimalus tekkis alles 1984 aasta kevadsuvel, kui Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Ühingu esimehel Kalle Liivil Malemaja baari plaanitud kontserdile esineja tulemata jäi. "Tule, aita hädast välja," palus Liiv, kel oli parajasti võõrustada turismigrupp Saksamaalt ja kontserti kindlasti vaja, ning Randpere aitas. Nad esinesid Leilaga koos. Ning Liiv lausus: "Nüüd olen mina teene võlgu. Tahate, teen teile reisi?".
Juunikuuks oli välja pakutud kaks tuusikut - võimalus osaleda augustikuus Kotka merepäevadel -, septembris sõit Saksa LVsse.
Muidugi oleks Randpere ja Miller eelistanud Saksamaa LVd. Soomel oli kuulsus kui paigal, mis Nõukogude Liidust pärit asüülipalujad idanaabrile välja annab. "Aga sa kunagi ei tea, mis saab. Kui ütled Soome ära, siis äkki pärast Lääne-Saksamaale ei lasta."
Niisiis valis muusikutepaar Kotka.
Väljasõiduluba õnnestus Valdo Randperel saada üle noatera. Ta oli viie aasta jooksul käinud välismaal, olgugi et sotsmaades, juba kolm korda - kaugelt liiga palju. Aga siis tuli Randperele meelde, et Lenini rajooni parteikomitees töötab tähtsal kohal tema endine pioneerijuht Silvi-Aire Villo. "Ja ma läksin tema kabinetti ja ütlesin: kallis Silvi-Aire Villo. Kas sa ei lase mind välismaale; m i n d, kes ma olen nii tubli ja töökas ja laulan - ja pealegi olen veel sinu endine pioneer? Ja Silvi-Aire Villo vastas, et milles küsimus. Loomulikult me laseme su välismaale.
Ja kirjutas soovitusele alla."
See, et Soome sai samal ajal sõita ka Leila Miller, oli omaette ime. Tavaliselt elukaaslasi ju korraga piiri taha ei lubatud. Tagantjärele arvab Randpere, et küsimus oligi lihtsas kergeusklikkuses. "Meie olime naiivsed, uskudes, et lapse saab Nõukogude Liidust kätte kergesti, maksimaalselt kolme kuuga. Ja venelased olid sama naiivsed, arvates, et ega me ilma lapseta välismaale ei jää."
Ning ikkagi oleks põgenemisplaan äärepealt luhtunud. Väga lihtkoelisel moel ei olnud Milleril ja Randperel Soomest neutraalsesse Rootsi saamiseks raha. Nii nagu iga teine nõukogude inimene, olid nad tohtinud välismaale minekuks vahetada valuutat ainult 30 rubla reisi kohta.
"Aga meil oli sõber, soomlane Seppo, kes pidi tulema Kotkasse meie kontserdile. Otsustasime, et kui ta laenab, siis põgeneme - ja ei põgene, kui ta ei anna."
Oluline jutuajamine leidis aset Kotka linnapargis, keset lagedat platsi, et "kaugele näha oleks." Seppo, kellega Randpere oli tutvunud aastapäevad varem ja ENSV justiitsministeeriumi kaudu, kuulas hoolikalt. "Teil võib minna hästi ja võib minna halvasti," ütles ta - ja laenas 1200 Soome marka.
Viking Line'i laevapiletiteks piisas sellest ilusti. Ülesõit Stockholmi maksis toona vaid 200 marga ringis. Konspiratsiooni huvides otsustati reisi broneerima saata Seppo (piletitele Estonia katastroofi eelsel ajal nimesid ei kantud). Seppo oli ka see, kes 5. augusti pärastlõunal hotellitoast nende pagasi välja tõi ja eestlased koguni laeva saatis, rääkides kahtluste hajutamiseks kogu tee "kõva häälega soome keeles". Aga tõeline kergendus tuli alles siis, kui Seppo uuesti maale läinud oli ning vaarikapunane laev kai äärest aeglaselt eemale tõmbuma hakkas. Sest Soomest Rootsi sõitmisel polnud tõepoolest olnud passikontrolli. "Meile oli seda öeldud, aga me ei uskunud. See ei tundunud Nõukogude Liidust pärit inimestele lihtsalt võimalik."
Viking Saga näis turvaline. See oli purjus kruiisireisijaid täis. Kuid oht polnud veel möödas. "Me kartsime, et äkki nad, kuradid, avastavad, et me pole läinud hotellis õhtust sööma. See oli ju tähelepanuväärne, kui Nõukogude turist loobub kinnimakstud õhtusöögist.
Ja kui nad ei avasta meie puudumist kohe, siis kindlasti märkavad nad seda hommikusöögi ajal! Mis saab, kui meil Stockholmi sadamas Nõukogude saatkond vastas on?"
Alles hiljem tuli välja, et mitteosalemine hommikusöögil oli avastatud tõepoolest, kuid Nõukogude saatkonnas ei vastanud tol hommikul keegi telefonile. Seega jõudis kadumisteade võimudeni alles keskpäeva paiku. Selleks ajaks olid Randpere ja Miller end juba Stockholmis sisse seadnud ühe väliseesti vanapaari pool, kes olid "nii venevastased, et isegi teised väliseestlased vihkasid neid selle pärast". Pere meespoolel Ants Kipperil oli muuhulgas komme käia iga päev Nõukogude saatkonna värava pihta sülitamas, kuid, nagu märgib Randpere, "meile tundusid nad väga hea valik. Seda kartsime me kõige rohkem, et satume mõne nuhi juurde, kes meid kuidagi Nõukogude Liitu tagasi smugeldab".
"Vastuvõtt EKP Keskkomitees"
"Sõbralik jutuajamine"
"Tähelepanuväärse aastapäeva auks"
Kui vaadata 7. augustil 1984 ilmunud Rahva Hääle esikülge, ei karga ansambli Karavan lauljatar Milleri ning komsomolitöötaja Randpere deserteerumine silma kusagilt. Otsin välja ka päev hiljem ilmunud ajalehe, kuid Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee, Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu häälekandja selleski numbris veereb elu sama mõnusas ning ohutus rütmis.
"Tähelinnas on pidupäev"
"Maaelanike heaks"
"Uurali vägilane"
Mingi esiküljeuudis Milleri ja Randpere Rootsi ärajooksmine ENSV pressile ilmselt ei olnud.
Tõsi, põgenemist küll kajastati - juba 15. augustil kõneldi ärakargamisest näiteks Eesti raadios; mõistagi hukkamõistvas võtmes -, kuid trükikirjanduse osas toob Rahvusraamatukogu andmebaas välja vaid ühe 1984. aastast pärit artikli. See ilmus ajalehes Sirp ja Vasar 7. septembril ning kannab pealkirja "Mäng mitmel käel - ühe laimukampaania anatoomiast".
"Lääne mitmes massiteabekanalis lühiajalist tähelepanu pälvinud reetmislugu on sealses pressis nüüdseks enamasti unustatud. Vaid USA raadiojaamad "Ameerika Hääl" ja "Vabadus" ei tüdi kordamast seiku V. Randpere ja L. Milleri "põgenemisloost", selgemalt öeldes - kodumaa ja kodu vahetamisest ülejooksiku-pajuki vastu," tulistab keegi Anton Malmre. "Ilmselt lummab neid veel Lääne pressi esimene põgus tähelepanusööst, mida pagulased katsuvad nüüd pikendada oma huvides. Kui ei aita uued rohkem või vähem osavad väljamõeldised, püütakse noorpaarile luua kannatajamainet, spekuleerides üldinimlike tunnetega. Kuid esimesed sõnavõtud hüljatud pisitütre asjus saavutasid vastupidist. Nentides lihtsalt lapse mahajätmise raskust (justkui oleks tegemist elutu leluga, millest tüdinetud) lisasid vanemad ajalehe Svenska Dagbladet veergudel sõnaselgelt: kuid me oleme alles noored ja võime veel lapsi saada."
Nagu autor nördinult järeldab, jääb "selline vanemaarm isegi paljunäinud Lääne lugejale võõraks".
Tegelikkuses ei olnud imperialistlik press Randpere ja Milleri saagat veel ammendanud. 9. septembril 1984 avaldas Eesti ärahüppajatest artikli juhtiv naisteajakiri Svensk Damtiding. "Nii väljakannatamatu oli elu N Liidu okupatsiooni all, et Leila jättis maha oma lapse! Sellist ohvrit ei peaks ühelgi emal ega isal vaja olema tuua," kirjutati seal. Pisut hiljem ilmus artikkel Soome seltskonnväljaandes Seura: "Pikku-Kaisa jäi Tallinnaan!".
Siis saatis Rootsi ajaleht Expressen Tallinna kaks reporterit, mõistagi tavaliste turistidena. Nad otsisid üles Leila Milleri ema (Hilja Uusküla), kelle hoolde veidi enam kui aastane Kaisa jäetud oli, ning naasid Rootsi piisava materjaliga, et avaldada olukorrast kaheosaline lugu. Milleri ema oli neljal korral üle kuulatud. Korra oli ta pidanud prožektorilampide ees istuma neli tundi järjest. Talle oli öeldud, et Valdo Randpere on Rootsis surma saanud. Ta oli kaotanud oma töökoha lihapoes. Tal oli keelatud Rootsi helistada.
Ja nii võttiski Expressen "Kaisa küsimuse" endale südameasjaks. Randpere meenutab, et ajaleht "puššis ja puššis" seda teemat järelejätmatult. "Nad kirjutasid meist isegi siis, kui s*ttagi kirjutada ei olnud."
Expressen avaldas igas lehes uudise selle kohta, kui mitu päeva Kaisa oma vanematest juba lahus olema on pidanud.
Expressen kutsus autojuhte Nõukogude Liidu saatkonnast mööda sõites tuututama - ja autojuhid tuututasid ka.
Expressen avaldas pilte Leila Millerist (üksik väike õbluke naine) piketeerimas Nõukogude saatkonna juures. "Kaisa längtär efter oss! Släpp henne!" (Kaisa igatseb meie järele! Laske ta lahti!) nõudis kiri plakatil.
Aga Kaisat ei antud välja.
1986. aasta alguseks olid Randpere ja Miller N Liidu Rootsi saatkonnalt palunud oma tütre vabakslaskmist kolmel korral. Ühel puhul olid nõukogude diplomaadid vihjanud, et kui Randpered tunnistaks, millist survet avaldas nende põgenemasaamiseks CIA, saaksid nad lapse kätte. Aga selleks polnud Kaisa vanemad valmis.
Nad polnud valmis ka sisenemiseks Nõukogude Stockholmi saatkonda. Kuigi Rootsi oli põgenikele andnud asüüli - ning hiljem ka passi, olid Miller ja Randpere kuni 1987. aastani tehniliselt veel Nõukogude kodanikud. "Saatkond oli ju Nõukogude territoorium," meenutab Randpere. "Võtavad kinni, hoiavad paar kuud ja lohistavad siis öösel pagasnikus välja - ikkagi diplomaatiline immuniteet."
Et "maailma noorima poliitvangi" küsimus ei ununeks, võitlesid Randpere ja Miller mujal. Nad sõitsid USAsse, kus neile organiseeriti külaskäik Valgesse Majja. Nad sõitsid Kanadasse lobima sealseid parlamendisaadikuid - ja andsid sama soojaga välja 26 lastelauluga helisalvestise "Põdral maja metsa sees, Leila ja Valdo laulavad" (hind 12 dollarit), mille tulud pidid minema otse Kaisa Randpere Vabastamise Komiteele (Committee to Free Kaisa Randpere, 958 Broadview Avenue, Toronto, Ontario, Canada M4K 2R6).
Nad käisid Bernis Helsingi järelkonverentsil ning suhtlesid USA, Kanada, Rootsi, Lääne-Saksa, Prantsuse, Taani ja Norra delegatsioonidega. Nad olid vanemaist eraldatud lapse küsimusest rääkinud Vatikani esindajatele.
Kuid mõte sellest, et "Randpere ja Miller on poliitilised nullid, aga kui me neile tütart kätte ei anna, siis nad mögisevad ja jäävadki mögisema" ei tahtnud N Liidu juhtkonnale kuidagi kohale jõuda.
Siis saabus 7. november 1986 ja Randperesid jätkuvalt abistav ajaleht Expressen kinnitas Nõukogude Stockholmi saatkonna vastas oleva hoone katusele suure helgiheitja. Selle kiirtevihus saiambassad'i väravate juures hämarast novembriõhtust ere päev ning Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva vastuvõtule kutsututel polnud kaamerate ja mikrofonide eest kuhugi pääsu.
"Oi. Kas te tõesti lähete sinna?" pärisid žurnalistid saabujatelt. "Aga sel juhul te ilmselt ju ikka kavatsete vestelda Nõukogude diplomaatidega väikse Kaisa küsimusest!?"
Seda, et nad ei kavatse rääkida pooltki sõna (ja et Randpere ning Miller olid last N Liitu jättes ise süüdi), söandasid vastuseks pillata vaid paar väga vasakpoolset Rootsi poliitikut.
Tunduvalt suurem arv tulijaid pööras kaameraid nähes otsa lihtsalt ringi ja mõte sellest, et "me rikkusime selle peo neil ikka päris korralikult ära" ajab Randpere muhelema veel tänaselgi päeval.
Ning siis tuligi murrang. 18. novembril 1986 õhtul kell 22.30 helistasid Leila vanemad Tallinnast Stockholmi ja teatasid, et Kaisa saadetakse Nõukogude Liidust välja. Ja päev hiljem helises Rootsi Leningradi peakonsulaadis telefon ning välisministeeriumist teatati, et kellelgi kohapealsetest diplomaatidest tuleks nüüd reisida Tallinna ning väike Kaisa sealt Helsingisse tuua.
algajate konuslite osaks jäävad konsulaatides ja saatkondades ikka kõige ebamugavamad tööd. 1984. aastal oli praegune Rootsi suursaadik Eestis Dag Hartelius just selline noor diplomaat ning mõte öisest rongisõidust tundmatusse Venemaa väikelinna ei täitnud teda just ülevoolava vaimustusega. Kuid 21. novembri hommikul Balti jaama jõudes hakkas Harteliuse pahurus jahtuma. Inimesed siin linnas tundusid olevat sõbralikumad ja korralikumad kui tema asupaigaks määratud Leningradis. See Tallinn meenutas ju veidike Põhjamaid, tundus olevat "peaaegu Euroopa".
Vaksali ees ootas Harteliust ENSV välisministeeriumi esindaja Toivo Voit (mees, kelle töökohta mainides joonistab Hartelius sõrmedega õhku paari iroonilisi jänkukõrvu). Sealt viis tee edasi korterisse, kus Kaisat hoiti, kuid kus elamine asus - vist Narva maanteel - ei ole suursaadik kindel. Ta mäletab seda, et kolmeaastasel tüdrukul oli oma pass ning sinna kandis diplomaat peakonsulaadist kaasavõetud templi abil Rootsi sissesõiduviisa (tarbetute arusaamatuste vältimiseks sai dokumendile märgitud: väljastatud Leningradis). Ta mäletab seda, et Soome lastesaateid vaadanud Kaisaga võis üllataval kombel suhelda soome keeles, mida tönkas kumbki vähemalt veidikene, kuid vene keeles teadis tüdruk vaid ühte sõna - moloko.
Ja siis sai kell neli ning tuli hakata liikuma, et jõuda õigeks ajaks reisilaevale Georg Ots. Delegatsioon oli tagasihoidlik - Dag Hartelius, Harteliuse naine, Kaisa, Leila Milleri ema ja vaatleja ENSV välisministeeriumist. Ajakirjanikke polnud - milline kaotus Rahva Häälele ja Noorte Häälele, sest, nagu lausub Hartelius: "see oligi kõige raskem ja liigutavam hetk - seal sadamas, kui Kaisa pidi lahkuma oma vanaemast."
Siis võttis Hartelius Kaisal käest ja viis ta laeva peale ja suursaadikul on siiani meeles tüdruku kollane, kaisuloomadest pungil kohver. Ning Kaisa - kellest on tänaseks saanud 23aastane noor daam - mäletab siiani ühe mehe jalgu, kes teda laeva peale kannab. Nägu mitte, sest see oli vaatamiseks liiga kõrgel, aga vahel tundub Kaisale, et need jalad on üldse ta esimene teadlik mälestus ses elus.
Kuu aega varem, oktoobris 1986, oli mootorlaev Georg Ots sõidutanud Islandile NLKP peasekretärMihhail Gorbatšovi. Reykjavikis kohtus Gorbatšov USA presidendi Ronald Reaganiga ning kuigi tähesõdasid puudutavad läbirääkimised jooksid kohtumise lõpus ohtlikult liiva, oli sellest kõigest vähemasti niipalju kasu, et Georg Otsale ehitati Gorbatšovi tarbeks tasemel sviit.
Tolles kajutis - mille maksis kinni NSVL välisministeerium, sest, nagu arvab Dag Hartelius, "küllap nad tahtsid sellest loost saada lõpuks kas või natuke positiivset propagandat" - sõitis Helsingisse ka Kaisa Randpere. Ruumidekompleks jäi tüdrukut saatnud Harteliusele meelde kui "väga luksoosne" ning eriti hämmastas diplomaati sviidi juurde kuulunud vann ("Ma ei olnud näinud laevas vanni kunagi varem.")
Kui vann kõrvale jätta, möödus teekond suuremate elamusteta. Georg Ots oli hilissügiseselt tühi ("Ma mõtlen, et laeva restoranis oli viis inimest võib-olla ainult") ja Kaisa jõi veidi apelsinimahla, ent süüa midagi ei tahtnud.
Korra nõudis ta Harteliuselt aru, miks meri niimoodi kõigutab, "aga sellele ei osanud ma midagi vastata. Ma ei oleks osanud seda seletada isegi rootsi keeles."
Siis saabus Helsingi ja fotograafide välk-lambid hakkasid sähvima veel enne, kui tulijad sadamaterminali sisse astuda jõudsid. Sellest õhtust ongi pärit too kummaline pilt - keset ootesaali pruunide kahhelplaatide lagendikku on põranda külge tardunud nahktagi ja viigipükstega mees ning jope ja botikutega naine. Lahtilöödud uksest läheneb neile kiirustades delegatsioon laialt naeratavaid täiskasvanuid, kes veavad enda vahel väikest blondi last. Vanaema on viimasele kuude kaupa õpetanud sõnapaare "isa Valdo" ja "ema Leila", kuid oma senise elu teadlikumas pooles pole väike Kaisa neist kumbagi näinud. Niisiis vaatab ta vanematest mööda. Ta hoiab kõvasti kinni kukepildiga koti sangast ja tundub olevat üsnagi heitunud.
Seda, kas sadamas nuteti, Valdo Randpere enam ei mäleta. "Me olime kõik nii selle hetke küüsis ja kohmetud, aga õhtul istusime Expresseni ajakirjanikuga, kes kirjutas meist lugu, hotellis ja lugesime mingeid vanu kirju ja siis me küll pillisime seal kõik."
Ja saabus järgmine hommik ning Dag Hartelius lendas Helsingist tagasi Leningradi. Tema töö oli tehtud, kuid nagu tulevane Rootsi suursaadik Eestis meenutab, oli Tallinnas veedetud tundidega midagi juhtunud. Ta oli Eestisse äkitselt ära armunud. Just nii ta ütleb: "Tulla siia tagasi - see oli minu kõrgeim soov.".
Ja selsamal hommikul ärkasid Valdo Randpere ja Leila Miller Helsingi hotellis Intercontinental ning vaatasid teineteisele silma.
"Me olime kaks ja pool aastat Kaisa pärast kakelnud. Me olime käinud Valges Majas ja Kanadas ja see võitlus oli läinud kogu aeg aina hullemaks ja hullemaks - ja nüüd oli Kaisa siin ja magas teises toas. Ühelt poolt tohutu õnnetunne - ja teiselt poolt täielik tühjus. Me ei teadnud, mida enam edasi teha."
Nad sõitsid kolmekesi Stockholmi. Aga lahku läksid Randpere ja Miller paar kuud hiljem.
"Muidugi tutvustan end tänaseni kõigile kui maailma noorimat poliitvangi..."
Kaisa Randpere (23, pildil) valib vestluspaigaks Stockholmi südalinnas oleva Debenham'si kaubamaja kohviku. Tellime šokolaadikoogi ja porgandikoogi, teed ja klaasi vett ning ühtäkki on ülekoormatud kandik Kaisa käes.
Suurest kruusist ei loksu teel nurgalauda maha teetilkagi, kuigi musta pintsakut ja ülisuure pandlaga vööd kandev noor naine hoiab seda vaid ühe käega (servast). Ta naeratab kiirelt ja pillab: "Ma olen siin töötanud ettekandjana kooli kõrvalt.".
Kool tähendab Stockholms Universitet'i ja selle juuraosakonna lõpetamiseks kirjutab Kaisa parajasti diplomitööd. Sügisest on teda ootamas kindel töökoht - maksunõustaja Ernst & Youngis - ning lähitulevik seega Rootsiga seotud. Kaugemas perspektiivis tahaks noor Randpere siiski elada Eestis ning see silmatorkava pandlaga vöö osutub olevat "emme oma".
Need on tähtsaimad asjad, mis Kaisa soravast eestikeelsest jutust üles märkida jõuan.
Porgandikook on väga maitsev.
Kui palju sa enne Rootsi tulekut Rootsist teadsid?
"Vanaema on öelnud, et ma mängisin kodus seda mängu, et pakkisin kohvri mänguasjadega ära, läksin toa teise otsa ja ütlesin: nüüd ma olen Rootsis. Aga mingi aeg pärast seda, kui ma juba Rootsi tulnud olin, olin ma arvanud, et olen Vääna-Jõesuus, kus meil oli suvemaja. Nii et see Rootsi oli minu jaoks väga abstraktne mõiste."
Kuivõrd raske oli sul kohaneda?
"Rootsi lasteaias oli alguses küll raske, sest seal ei saanud keegi aru, mida ma öelda tahan. Aga edasi läksin juba Stockholmi Eesti Kooli ning seal olin ma parim eesti keele oskaja oma klassis."
Kas sa igatsesid peale Rootsi kolimist oma vanaema väga taga?
"Ma arvan küll. Ema on öelnud, et ma küsisin ta järele väga palju."
Peale Rootsi tulekut said väliseestlastelt kohutavates kogustes kingitusi...
"Jah. Ma mäletan kõige rohkem üht roosat kolmerattalist jalgratast ja mul oli j u b e kahju, kui see kellelegi väiksemale hiljem edasi kingiti, sest ma olin selle jaoks liiga suureks saanud. Ma ei saanud kuidagi aru, kuidas m i n u ratas võidakse minult ära võtta. (Naerab)"
Sinu vanaemale ja vanaisale oli ajavahemik 1984 kuni 1986 päris raske periood, kuna neile langesid osaks igasugused repressioonid?
"Jah. Nad lasti lahti töölt ning sõbrad ja tuttavad ei öelnud tänaval enam tere. Neid viidi korduvalt ülekuulamistele, kus suunati prožektor näkku ning öeldi, et liigutada ei tohi või muidu läheb halvasti - sellised absurdsed asjad.
Ükskord oli vist ka niiviisi, et lapsehoidja lasi ülekuulajad või mingid sedalaadi mehed sisse siis, kui vanaema ja vanaisa kodus ei olnud. Peale seda olin ma hirmsasti uksekella kartnud - ma ei tea, mis nad minult küsisid või tegid."
Kas seda ohtu ei olnud, et sind kui rahvusvahelise skandaali objekti võidakse lihtsalt kõrvaldada?
"Pigem oli neid ähvardusi, et ema-isa aetakse Stockholmis auto alla ning mind pannakse lastekodusse. Aga ma arvan, et mida suurema rahvusvahelise tähelepanu see asi sai, seda keerulisem oleks olnud kedagi likvideerida."
Kui palju - kui üldse - sinuga lapsepõlves juhtunu su elu mõjutanud on?
"Ma muidugi tutvustan end tänaseni kõigile kui maailma noorimat poliitvangi. See on mu tavaline fraas. (Naerab pikalt ja tõsineb siis) Ma ei usu, et see on kuidagi mõjutanud. Hiljem ei ole sellest ju üldse juttu olnud."
On see kõik olnud sinu jaoks absoluutselt positiivne või oled sa kas või korra mõelnud: oli neil tarvis põgeneda, oli neil tarvis Eestist ära minna?
"Ei. Mitte kordagi! Absoluutselt mitte kordagi. Kes teab, mis oleks juhtunud, kui ma oleksin Eestisse jäänud... Ma kindlasti ei oleks õnnetum, aga nüüd on mul olnud võimalik õppida ära üks teine keel ja mul on kaks kodumaad - enam-vähem.
Ma ei ole küll kordagi mõelnud, et nad oleksid võinud midagi teisiti teha."
