Raul Kalev: Lihtne viis, kuidas kassapidaja palka tõsta
Pooltel kordadel on õpilane. Peaaegu igas poes. Aeglane, õnnetu olemisega õpilane.
Mõnega olen ka juttu teinud, et kuidas uus amet tundub jne. Naeratavad kohmetult, muigavad nukralt, manavad siis pähe ametliku keep smailing’u ja teatavad, et on väga rahul. Et millega siis rahul, uurin taktitundetult edasi. Vaikus. Järgmine klient, palun!
Hiljuti kurtis ühe suure toidupoe juht, et võiks välja mõelda, kuidas tõsta kassapidaja ameti prestiiži ühiskonnas. Näiteks, et teeks mingi vinge kampaania. Et millegipärast ei taha inimesed 300–400eurose netopalga peale tormi joosta, kuigi ruum on soe ja katus pea kohal. Kuulasin teda ja muigasin vaikides. Eks ta, jah, vähevõitu ole, kui korterikulud 200 kandis ja mõni titt veel kodus süüa mangumas.
Paljud kassiiridele kaasatundjad ei tea pooli asju. Ei tea näiteks, et mõni kaubakett võtab töö- ja rahanäljas inimesi kutsesobivuse testimise tähe all tööle mitmeks päevaks tasuta, et nad siis sobimatusest teatades tagasi töötute laintesse heita.
Üldsus ei tea ka supermarketite raamatupidamisosakondade, kiirlaenufirmade ja kohtutäiturite siseinfot. Igas endast lugupidavas kaupluses on üks või mitu paksu kausta, kust raamatupidajad palga väljamaksmise eel näpuga järge ajavad ja kassiiri palganatukesest tubli poole kinni peavad ja täituritele edastavad. Mis teha, ise olid lollid, et ahvatleva laenu õnge läksid, lohutavad raamatupidajad end. Ühe kaupluse juhi sõnul on neil rohkem tööl neid, kellelt raha maha arvatakse, kui neid, kellelt ei arvata.
Kuid ei saa väita, et kassapidajate mured tööandjatele üldse korda ei lähe. Rimi uus juht alustas kohe esimesel tööpäeval lennukalt ja andis meedias laia kaarega teada, et tal on idee, kuidas klienditeenindajaid, kassiire ja müüjaid motiveerida. Teatas, et kauplus üritab klienditeenindajatele pakkuda lisaks palgale ka muid hüvesid, nagu motiveerimine, boonuste pakett, positiivne töökeskkond ja madalam toidukauba hind. Veel nägi Rimi tippjuhi revolutsioonihõnguline plaan ette, et õhtusel ja varahommikusel ajal ning nädalavahetusel töötamise eest tuleks maksta palgalisa. Muljetavaldav.
Ma ei tea muidugi, mis oli selliste sõnumite eesmärk, kuid mind ei aja seesugune iroonia enam ammu naerma. Samuti ei veena mind Prisma ja nende konkurentide jutud, et raha inimväärsete palkade maksmiseks pole pideva laienemise tõttu.
Olen veendunud, et oma 200 miljoni eurose aastakäibe juures võiks toidukett vabalt kasumireale kirjutada 20–30 miljonit eurot või rohkemgi, kui kogu aeg ei peaks uusi maju ehitama. Vanas rahas oleks seda mitusada miljonit, peaaegu iga töötaja kohta pool miljonit krooni aastas.
Ma ei taha seista poe järjekorras ja vaadata iga jumala päev neid õnnetuid inimesi kassas, kes mängivad oma töölaua taga üht teist mõttemängu: kas järjekordse lindile käru tühjendava kliendi ost ületab kassiiri igakuise toidueelarve mahu või mitte.
Veidi rohkem kui poolte ostude puhul õnneks siiski ei ületa. Õnneks saab päeva lõpus aeguma määratud ja allahinnatud kaupa koju vinnata. Motivatsioonipaketi osana.
Mind ei huvita, kas firmadel on viitsimist suurte laienemisplaanide kõrval märgata ka oma fassaaditööliste inimlikku palet ja vajadusi. Mulle ei lähe korda, millal kord saabub see õnnis päev, mil Prisma, Maxima, Selver ja Rimi ei saa enam hoiduda inimväärse palga maksmisest.
Aga kui selline aeg ei saabugi?
Andke andeks, kapitalistid, aga kui ka teie ei taha, siis mina küll tahaks, et ma saaks käia oma kodupoes nii, et ei peaks müüjast piinlikult mööda vaatama.
Kuulsin hiljuti, et mittetulundusühingud nuputavat, kuidas saaks kauplustega teha diili, et ostusummasid hakataks kassades ülespoole ümardama. Põhimõttel, et kui ostad 62sendise piimapaki, siis läheks sul 65 senti kaardilt maha. Liiaga võetud raha tahaksid mittetulundusühingud heategevusprojektideks rakendada. Ilus mõte.
Kuid miks unistada abstraktsest heategevusest, kui saaksime head teha hoopis klienditeenindajatele?
Kauplused, pange kassadesse elektrooniline abimees, mis asuks kaardimakseterminali kõrval ja millel oleks üks suur nupp: tänan!
Seda vajutades saaksime kassiirile maksta tippi. Viis eurosenti igalt ostult. Seda juhul, kui teenindusega rahule jäime või kui me lihtsalt ei soovi, et tänane õpilane-kassiir homme uue õpilase vastu oleks vahetatud, järjekorrad teosammul edeneks või et üle poolte kassadest töökäte puudumisel tühjad seisaksid.
Ideaalis oleks kena, kui iga nupuvajutusega kassiiri isiklikule kontole pudenevale kliendi viiele sendile panustaks kauplus omalt poolt teise viis senti. Kokku siis kümme.
Matemaatika pole keeruline: kui kassiir suudab vahetusega teenindada 150 inimest ja pooled meist mõnuga tippi pritsiks, koguneks klienditeenindajal päevaga preemiat 7,5 eurot. See pole küll kümnendikkugi kesklinna restoranide teenindajate jootrahast, kuid 20 tööpäevaga kujuneks palgalisaks siiski 150 eurot.
Kui rikkamaks saame, võiks kassiiride tipp tõusta ka 10 sendi peale ja moodustaks koos kaupluse panusega juba 300 eurot palgalisa. Uskuge, paljudele noorematele klienditeenindajatele oleks see piisav argument loobuda vabadel päevadel erootilist massaaži pakkumast. Ja kui siis kauplus veel ka 10 protsenti aastas palka tõstaks....
Kas see oeks kauplusele liiga suur majanduslik koormus? Ma ei usu. Kui maksude teemast üle saada ja terminalide soetuskulust elevanti mitte teha, võiks 10 kassapidajaga kaupluses päevane lisakulu pärast 1500 ostuhullu teenindamist ulatuda 75 euroni.
Muidugi saaks veelgi lihtsamalt, kui saaksime poole või koguni kõik oma kliendikaardile kogutavast rahasummast maksta aeg-ajalt ühe nupuvajutusega kassiirile. Ikka selleks, et poes oleks mõnus käia. Et kassiiriks ei tuleks enam mitte need, kellel pole mujale minna, vaid ka need meie seast, kellele see töö tõeliselt meeldib. Ja et neil jääks pärast motivatsioonirikast tööpäeva raha ka enesele mõtlemiseks: meigile, soengule, tervislikule toidule ja spordisaalile.
Eks oleks tore, kui ka kassapidaja saaks elada inimväärselt!
