Valgus

Valgus on kõige kergem asi maailmas, sattusin hiljuti Tiit Kändleri lasteraamatust lugema. Fotokunstniku privileeg – töötada ja toimetada millegi nii kergega. Kuidas seda mõõtmatut kergust oma nüansirohkuses mõtetesse ning märkamistesse mahutada, on väljakutse ja teatud mõttes ka illusioon.

Distants

Peen asi, olla ühtaegu parasjagu lähedal ja samas säilitada õhku jättev kaugus. Nagu iselaadne vahemaa või õhkõrn jää või peegeldus, liitmas ja eraldamas, jättes mõlemale poolele siiski veel tema olemuse alles. Tundub, et siin ei olegi väga suurt vahet, kas tegu on inimeste või piltide ja nende asetusega galeriis.

Fotograafia

Umbes 5–6aastasena uurisin isalt, mis on fotograafia juures kõige keerulisem. Pigem tahtsin vist lihtsalt suhelda ja asja teha ning olin oma peas juba võimalikud variandid ka välja mõelnud. Olin üsna veendunud, et vastuseks peaks olema filmi tanki panek ehk ilmutamata filmiriba absoluutses pimeduses sipiraali kerimine, viisil, kus filmi kihid omavahel kokku ei puutuks. Kerge pausi järel teatas ta siis mu ülimaks pettumuseks: ilmselt pildi nägemine.

Ratsukäik

Kümme aastat tagasi ilmunud Peeter Mudisti raamat on pakkunud mulle lisaks Prousti-laadsele ajakogemusele ka teatavat usaldust olemise vastu ja tänutunnet eheduse suhtes.

Elamus

Eluliselt vajalik. Hiljutine rõõm Alejandro Jodorowsky filmist “Tants reaalsusega”.

Ajastus

Imestan muudkui, kuidas mu jõulukaktus teab parajal ajal õitsema minna.