“Naiskirjanik ei ole paraolümpialane”
Viktoria Ladõnskajale antud intervjuus ei kõnele Jelena Skulskaja mitte ainult oma uuest teosest, vaid ka oma elu sõjast ja rahust: Sergei Dovlatovist, Lennart Merest, Juku-Kalle Raidist, Kadri Kõusaarest.
“Kas ta on tõepoolest olemas?” küsis mõne aasta eest täiesti tõemeeli üks Eesti Ekspressi toimetajatest, sõnastades oma küsimuse poetess Jelena Skulskajast just nii, ja lisas kahtlevalt: “Ära jama, see on väljamõeldud tegelane. Kas või juba sellepärast, et tema tekstide sisu ei lähe kokku fotoga, mis nende juures on. Ta on välja mõeldud!”
Naine, kes ei tee oma vanusest saladust – sünniaasta 1950 –, kuid kes näeb välja rõhutatult hoolitsetud: valgete kiharate taotluslik korratus ja punane suu. Kodanik, kes on teeninud ära presidendi tähelepanu – Valgetähe IV klassi teenetemärgiga – ja kes ilmub vastuvõtule isikliku peegelpildi, tütrega, kes sarnaneb emaga nagu kaks tilka vett. See särav ümbris peidab endas mitte vähem säravat sisu: 16 raamatu autor Jelena Grigorjevna Skulskaja, kelle uus teos algab matusteks valmistumisega. Ei, ta ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on – kuvand. Kuvand, kes elab otse Harju tänaval Kirjanike majas.
Juba tema korteri esik on kuvandile vastav. See on tapeedi asemel kleebitud täis väljalõikeid artiklitest, intervjuudest, fotosid ja tekste – kõike, mis puudutab tema loomeelu. Ja tema looming on täis mällusööbivaid kirjeldusi: pruunid silmad nagu tarakanid, kes liiguvad pikkamööda ripsmetest jalgadel; kikivarvule tõusnud puud, seljas sügisese lehestiku tärgeldatud balletiseelikud; ta heitis hammastele lasso, kägistas ja rebis toidutükikesi.
