See on julge otsus. Škoppi oleks saanud autasustada kas või ainult Okasroosikese, Lumivalgukese ja teiste muinasjuttude illustratsioonide eest. Nende saatel on üles kasvanud mitu põlvkonda eesti lapsi.

Elutöö auhinnaga väärtustab žürii aga kogu Škopi loomingut, millest suurt osa täna nii väga ei teata.

Võtkem näiteks 1950. aastal valminud plakat “Siin oli soo”, kus uhke isa näitab tütrele kasvavat viljapõldu. Pildi juurde käib loosung: “Stalinlik looduse ümberkujundamine on kolhoosi jõukuse alus!”

Tegeliku maaeluga polnud sel plakatil midagi ühist. Küüditamisest oli möödunud ainult aasta. Eestis loodud kolhoosid hiilgasid viletsuse ja vaesusega.

2010. aastal avaldatud raamatus meenutas Škop, et tegi punast kunsti vastumeelselt: “See oli jube!”

Näiteks joonistas ta plakati “Kõik naised võitlevad rahu eest”, mis kujutas kolme naist. Tähtis kommunist Leonid Lentsman vaatas pildi üle ja sai pahaseks: “Siin ei ole ju kõik, tuleb juurde joonistada!”

Alles professor Paul Luhteina sekkumine veenis parteilast, et piisab ka kolmest naisest. Ent pildi pidi Škop ikkagi ringi tegema, sest Lentsman käskis tuua ühe naise käe ettepoole.

Kuigi töö kompartei nõudmiste järgi oli ebameeldiv, ei näinud noor kunstnik võimalust sellest loobuda.

“Mul olid lapsed, ema, mees, kõik tahtsid süüa,” pihtis Škop eelmisel aastal Okupatsioonide muuseumi direktorile Kadri Viiresele. “Üks plakat maksis ühe kuu palga. Saime korralikult makstud, pidin oma peret toitma.”

Stalini surmale järgnenud sulaajal murdis Škop poliitilised kammitsad. 1960 ilmus tema illustratsioonidega raamat “Lenin ja lapsed”. Mitte ühelgi pildil polnud nõukogulikke sümboleid: ei viisnurka, punalippu ega isegi Leninit ennast. Kunstnik oli neid juba küllastumiseni joonistanud.

Nii muutus nõukogude propaganda Škopi pintsli all samasuguseks muinasjutuks nagu vendade Grimmide ja Hans Christian Anderseni vahva rätsepa ja Pöial-Liisi imepärane maailm.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena