Kellele sabateatrit?
Loogiline muidugi, aeg on selline. Saad aru küll, et teater peegeldab ühiskonnas toimuvat, aga kui ta liiga sirgelt peegeldama hakkab, on kah imelik. Kõverpeegel, kunstist kõverdunud peegel, sügav kunstikõverus on see, mida teatris loomulikuks pead. Kui ikka peegel sirgeks viskab, tõmbud avanevast vaatepildist tagasi. Mis mõttes ma pean teatris vahtima tavalisi inimesi, kuulma sõnu nagu “wifi” või “Facebook” või jumala eest – “toitejuhe”? Okei, harjud ära, panid küll ilusamad riided selga kui Facebooki minnes, aga argisuses on ka ju kunst, mis siin mossitada. VAT Teatri “Netis sündinud” oli ka argine, aga ta ülendas ennast üle iseenda tõustes. Tavalisust on võimalik pühitseda, aga selleks on vaja, et mootor tööle läheks. Teksti, lavastajat, näitlejaid, kes kogu kaadervärki siduriotsani tunnevad, iga poldikest hoolsalt õlitavad ja oma sujuvas koostöös masina nurruma panevad.
PolygonTeatri lavastus “Jessika kutsikas” oli aga küll üks kahtlane mootorloom. Tundus, et igaüks lavastuse loovmeeskonnast pidas seda eri masinaks. Näidendi autor arvas, et see on kohmakas, ent siiski graatsiline ekskavaator, lavastaja pidas seda mingiks kummaliseks hübriidtraktoriks ja näitlejate arvamused varieerusid usaldusväärsest keskmise läbisõiduga universaalist naljaka vana mosseni välja. Mootor tööle ei läinud. Algul natuke turtsus, aga käivitumise asemel tegi viisakusest mõne tiiru ja siis jäi hoopistükkis seisma.
Masinad olid lavastuse teema ka muidu. Tehnoloogia ja inimese elu kõikvõimalikes tänapäeva masinates, nagu arvutid ja telefonid ja telekamängud jne. Eesmärk oli saada tagasi ürgaega, masinaeelsusesse, sest pereema tundis end üksikuna. No ja siis üüriti teater, et õnnis teineteiseleidmine läbi mängida ja läbi tunda. Läks aga hoopis teisiti. Sest alati ju läheb. Läks igavaks ja venivaks. Hädaldav pereema, püüdlik pereisa, kiimas koer ja purjus nelja-aastane Supermees. Vahepeal pidi abi otsides lakke vaatama. Õnneks oli ilus lagi.
Krediiti annaks ainult näidendi autorile, soome näitekirjanikule Leea Klemolale: oli tunda küll, et kohati võiks tekst päris vaimukas olla. Kahjuks mattus naer ohkiva mootori püüdlusse tuurid üles võtta.
Nii et ega ei jäänud ikka üldse uskuma seda metsa ära eksida üritavat perekonda. Ei osanud võtta seisukohta imeliku koerinimese, püksi kuseva vanaema ja puändina telgist välja roomava pereema kohta. Ning kui koera ja vanaema veel on kuidagi võimalik endale selgeks mõelda, siis pereema taguotsale ilmunud – ETTEVAATUST, SPOILER! – saba ei tahagi enam väga vaadata ja tuleb jälle silmadega laest armu otsida. Jällegi, kõik see võiks töötada teises lavastuses, teiste näitlejatega. Klemola huumor on tundlik, aga ohtlik. Seda annab tööle panna. Kahjuks seekord ei pandud, vähemalt mind see masin sõitma ei viinud. Aga üldse ei välista, et kedagi sõidutab see vabalt ümber maailma: just sedasorti piiripealsete lavastuste puhul ei tea kunagi, milliseid tuure see eri inimestes peale tõmmata võib.
“Jessika kutsikas”
Näidendi autor Leea Klemola, tõlkija Tamur Tohver. Lavastaja Ingomar Vihmar. Osades Epp Eespäev (Tallinna Linnateater), Kleer Maibaum-Vihmar, Martin Algus, Tamur Tohver. Esietendus 21. novembril Polygoni Amfiteatris.
