AREENI aasta albumid 2013

Aasta parimad plaadid – nii otsustas Areeni rekordiliselt suur žürii.

---

Ekspressi video: Aasta parima plaadi valimine
Siim Nestor avab Areeni aasta albumi valimise tagamaid.

40

Unknown Mortal Orchestra “II”
(Jagjaguwar)

Areen ütles: “Uus-Meremaalt pärit Portlandis elava multiinstrumentalisti Ruban Nielsoni värvid teisel kauamängival on siinsest peotäiest kõige kirevamad ja leebeimat ühisnimetajat tabavad. “II” võtab mängu ka souli ja poppi ning püüab aeglaste noodivenitamiste asemel leida uusi saundi- ja kompositsioonilahendusi. Misläbi näikse plaat lastesõbralik ja ka James Pantsile lähedane.”

39

Kelela “Cut 4 Me”
(Fade to Mind)

Areen pole veel öelnud, et: “Los Angelese lauljatar Kelela Mizanekristos on andnud oma lauluhääle mitmete noorte elektroonikute lugudele briti post-dubstep-ilma vahest kõige huvitavamale plaadifirmale Night Slugs / Fade to Mind. Siin aitavad elektroonikud nüüd Kelelat – Bok Bok, Kingdom, Nguzunguzu, Girl Unit, Jam City, Morri$ jt on kõik produtsentidena reas (digitaalselt tasuta jagatud) plaadil, mis osutab R’n’B võimalikule tulevikule ja võib inspireerida värskendusele ka peavoolu öömuusikat.”

38

Primal Scream “More Light”
(1st International)

Areen ütles: “Bänd on seiklusrikkam kui kunagi varem: plaadil võib kohata elektroonilist psühhedeeliat, free-jazz’i, krautrock’i ning tehnot. Ja muidugi rock’n’roll’i... vana head rock’n’roll’i, kuhu ootamatult naastakse viimaseks looks. “It’s Al-right It’s OK” on lihtne, käsi kokkulööv, mõnus gospeli rock, nagu “Moving On Up” 22 aastat tagasi – ja nii ongi ühe plaadiga täisring peale tehtud.”

37

Haim “Days Are Gone”
(Polydor)

Areen ütles: “Õed Danielle, Este ja Alana on väga sümpaatsed, neil on ilusad hääled, nad on bädassid multiinstrumentalistid ja võimelised häid meloodiaid välja mõtlema ning samas raskelt gruuvima. Nii ongi siin Fleetwood Mac miksituna 90ndate R’n’B ja hiphopiga, väikesed noogutused Michael Jacksoni, Alanis Morrisette’i ja Sheryl Crow’ suunas; kõike embamas tüdrukute kodulinna LA vaib. Saundträkk päikeseloojangus kümblevatele äärelinna kossuväljakutele, kus keegi kossu ei mängi, vaid hoopis deiditakse.”

34–36

William Onyeabor “Who Is William Onyeabor?”
(Luaka Bop)

Areen pole veel öelnud, et: “Onyeabor on Nigeeria muusik, kes avaldas aastatel1978–1985 kaheksa kauamängivat, pöördus siis kuulekaks kristlaseks ja kadus. Kogumiku tema tantsulistest afro-pop-lugudest koostanud Luaka Bop on püüdnud tulutult ta jälgi ajada. Räägitakse, et ta hakkas advokaadiks, räägitakse, et on edukas ärimees, räägitakse, et ta õppis Moskvas kinematograafiat. Keegi ei tea täpselt. Aga aastal 2013 – kui kadunud vana muusika leidmine ja armastamine on saanud üldlevinud trendiks – on ta teinud ühe lõbusama tõsiste ja universaalsete sõnumitega meeleoluplaadi.”

34–36

Dean Blunt “Stone Island”
(Афиша)

Areen pole veel öelnud, et: “Dean Blunti murdunud südame laulude ja helide triloogia kolmas osa. Blunt salvestas need laulud nädalapikkusel vedelemisel ühes Moskva hotellis ja lasi ühel südikamal muusikapiraatluse maal need ka kohe ja tasuta välja. Üleöö. Teine plaat tabelis Bluntilt, teine plaat tabelis, mis on väidetavalt hotellitoas salvestatud.”

34–36

These New Puritans “Field of Reeds”
(Infectious)

Areen ütles: “See on õrna olemuse kiuste ränkraske kuulamine, neoklassikaline ja popmuusika omavahel ühtaegu konfliktis ja sümbioosis. Sirge biidiga harjunud kõrvale võib “Field of Reeds” esmapilgul kosta õudusunenäona. Ärge laske ennast suurejoonelisest kõlapildist häirida ega püüdke otsida muusika struktuuridesse peidetud sügavat kommunikatiivset tähendust. Laske ketas kord-paar veel ringi käia ja sealt kõlab emotsioonide, kulla-karra ihult heitnud naturaalsete ideede vaba lendu.”

33

Le1f “Tree House”
(Camp & Street)

Areen pole veel öelnud, et: “Kel vähegi tõsisem huvi räppmuusika vastu, on kuulnud, et kõige sõgedamalt keeb parasjagu gay hip-hop, mille väljakutsuva välimuse, olemuse ja sõnadega loojad – Le1fi kõrval Mykki Blanco, Big Freedia, Mursi Layne, Zebra Katz, House of Ladosha – sellisesse seksuaalsuunitlusest lähtuvasse lahterdamisse muidugi väga hästi ei suhtu. AgaSeksuaalselt äärmiselt laetud, produktsioonilt julge, tantsitavuselt väga twerkitav.”

32

Robert Jürjendal “Rõõmu allikas”
(Unsung)

Areen ütles: “Puhtkõlaliselt on album väga mitmekesine, kõrvupaitava avara ruumiheliga, hästi produtseeritud. Jürjendal ise kasutab nii akustilisemat kitarrikõla, nostalgiliselt sumeda kõlaga ülevõimendatud e-bow-huilgeid kui kitarrisüntesaatorite, modulaatorite ja efektidega ulmeliseks muudetud heli.”

31

Galaktlan “Second Memories”
(Archaic Horizon / Seksound)

Areen ütles: “(Taavi Laatsiti ehk Galaktlani) uus album demonstreerib selgemalt kui kunagi varem indi/kingapõrnitsemise ja kosmilise krautroki ehk Kosmische Musik’i impulsse, millega on vaheldumas pitoresksed down-tempolikud kompositsioonid, täis melanhooliat, eepilist tõmmet ning kosutavat igatsust. Võib ainult kujutleda, kuidas üllitis lõikaks varasügisel lehtede värvumise ja langemise aegu.”

30

Jakob Juhkam “H”
(Mortimer Snerd)

Areen ütles: “Viimane pala “PCB” murrab aga pöördel kaelaluud täiesti. Ootamatult äkiline drum’n’bass lõpuboss, püsimatu ja ekstaatiline, peatudes hetkeks, et lihtsalt suriseda ja ragiseda, taguda trumme nagu Phil Collins ning siis kaduda. Mis see siis nüüd õieti oli? Mingi nali? Mõni tema varasem lugu kolm korda kiiremalt? Jääb vaid loota, et see on Juhkami uus suund.”

29

Uku Kuut “Grand Hotel”
(Peoples Potential Unlimited)

Areen pole veel öelnud, et: “Arhiivimuusika plaadifirma Washingtonist, PPU, jätkab eestlasest soul-funk-nokitseja sahtlimaterjali avaldamist. Möödunudaastase hitt-LP “Visions of Estonia” järg sisaldab Uku instrumentaalset übersmooth funk’i, kaasa arvatud esimene kodulindistus aastast1982. Tuleval aastal trükib PPU Uku ema Marju sahvrisse jäänud materjali vinüülile. Palju õnne meile.”

28

Black Sabbath “13”
(Vertigo)

Areen ütles: “riff rifi otsa on siin plaadil mürisemas kõrvade vahelt sisse juba avaloos, kaheksa-minutises “End of the Beginningus”, ja ka Ozzy laulab nii nagu vanasti, kõlades justkui kõhukinnisuses vaevlev kärbseseenelaksu all härjapõlvlane, kellel südames pakitsemas mingi salakaval sigadus. Teiseks looks tiiserina varem välja antud “God is Dead” ja sealt edasi peab tunnistama, et mitte korrakski ei jääda uimerdama, kuigi plaat on üsna pikk, ligi tund, ja koguni viis lugu üle seitsme minuti märgi. Meeldetuletus ajast, kui veel viitsiti teha ja kuulata keerulisema struktuuriga muusikat. Milline kergendus, et pole piinlik, vaid võib vanadele lemmikutele julgelt kaasa elada.”

27

Huerco S “Colonial Patterns”
(Software)

Areen pole veel öelnud, et: “Huerco S (Brian Leeds) Kansasest on üks uduvinese outsider-house’i ja kassetitekno piirkonna tippnimedest. Alumise otsa tehnikat, nii softi kui rauda, kasutades loob ta kõlaliselt välilindistustega sarnanevat house-muusika keha, jättes skeleti (rütmi) ja südamiku (kohese kaasahaaravuse) kuulaja fantaseerida.”

26

Machinedrum “Vapor City”
(Ninja Tune)

Areen pole veel öelnud, et: “Kui Machinedrumi esimesed katsetused elektroonikavallas olid suhteliselt helged, siis “Vapor City” kasutab märksa tumedamaid toone. Ja südikamaid rütme. Albumi üldine skeem on kahtlaselt tuttav: öise linna helid, kajava tunneli sügavusest kostvad hakitud vokaalijupid, vihmasabin, sünteetilised klahvid ja rahutult edasi-tagasi kappavad trummid. Burial, eks? Jah, kusagil kaugel silmapiiril küll. “Vapor City” süda tuksub aga juke’i (ehk footwork’i ehk chicago house’i) meeletus rütmis. Või on see moodne jungle, mis on ühtlasi juke’i kadunud vend?” (Ats Luik)

25

Disclosure “Settle”
(Universal)

Areen ütles: “Verisulis vennad Howard ja Guy Lawrence pole lasknud koeral oma kodutöid nahka pista. Tükid on perfektselt õpitud. Deep house’i, 2-stepi, garage’i ja bassimuusika kursused on läbitud maksimumpunktidele ning miskit pole juhuse hooleks jäetud. Produktsioon on proff ja puhas, aga samas mitte ka igavalt kliiniline. Korralikest kõlaritest või klappidest kuulatuna loksutab bass sisikonda päris korralikult.”

24

Jessy Lanza “Pull My Hair Back”
(Hyperdub)

Areen ütles: “Pull My Hair Back” on kahtlemata tugev debüüt. Plaat, mis aastal 2013 hoiab endiselt kinni 90ndatest. Peab meelesR’n’B-d – eeskujudeks Missy, Aaliyah, Janet Jackson jt. [–]Üks erilisemaid masinaid, mis siin häält teeb, on PolyMoog, süntesaator, mille Jessy Lanza sai päranduseks oma kadunud isalt. [–]Kanadast pärit lauljanna Jessy (samuti muusikaõpetaja, pianist) ja Jeremy Greenspani (Junior Boys) koostöö klapib hästi. Esimene toob lauale pause mittekartvad õhulised vokaalid, teine analoogmasinate abil tantsumuusika mõjutused.”

22–23

Flaming Lips “The Terror”
(Bella Union)

Areen ütles: ““The Terror” on The Flaming Lipsi niigi keerulises CVs üks üsna keeruline plaat. Raskemeelne mõte eksib vahel minutiteks elektrooniliste võdinate labürinti, unustades justkui järje, ja mitte just vähe Pink Floydi pole siin ka kohati. Seda plaati on raske kuulata “taustaks”, nagu ei saa taustaks mõelda ka olulisemaid mõtteid või tunda sügavamaid tundeid. Kui vanasti kümbles The Flaming Lips vikerkaarevärvides, siis nüüd, pärast supernoovat, on alles vaid tühi, külm ja paratamatu kosmos.”

22–23

Mount Kimbie “Cold Spring Fault Less Youth”
(Warp)

Areen ütles: “Kai Campos ja Dom Maker grupeeringust Mount Kimbie alustasid umbes samal ajal, samas muusikalises sahtlis kus James Blake. Mõlemad kütsid instrumentaalset, madalama otsa elektroonilist muusikat, aeg-ajalt lahti lõigatud vokaalijuppe lugudesse torgates.[–] Duo uus suund on lootustandev, eksperimentaalsem ning otsingulisem kui nende hästi vastu võetud debüüt “Crooks & Lovers”. On sahisevaid tantsupõranda biite, väänlevat tiksumist, aeglasi ballaadegi.”

21

Talbot “Scaled”
(Talbot)

Areen ütles: “Torkab kõrva, et uuel albumil meenutab stuudiosalvestus senisest enam nende suurepärastel laividel kuuldavat ehk helipilt on eelmise albumiga võrreldes märksa mahlasem, nüansirikkam ja dünaamilisem (kuigi ka uue albumi on produtseerinud bänd ise). Kohati kostab siit ka nende viimastel Eesti kontsertidel kogetud agressiivsemat lähenemist, mida toidab paljuski lauljast trummari Jarmo Nuutre jõuline ja varasemast mitmekesisem, ehk isegi psühhedeelsem mängustiil ja senisest veelgi kurjem “ürgkorin”. Vastukaaluks on plaadil suurem roll Magnus Andre nn puhtal vokaalil, mis astub mitmes loos Nuutre death-metal-mörinaga omamoodi kaunitari ja koletise dialoogi.”

20

Merchandise “Totale Night”
(Night People)

Areen ütles: ““Soojas Floridas, Tampas purjetab postpungi kiiluvees Merchandise. Postwestern-stiilis prelüüd “Who Are You?” juhatab meid tempoka ja mürase “Anxiety’s Doori” manu. [–] Järgnev indibluus “I’ll Be Gone” on selgelt kantud The Smithsi mõjust. [–] Meenutab kangesti “That Joke Isn’t Funny Anymore’i” ning jutustab justkui noorest Morrisseyst, kes ei kipu oma toast nina õue pistma, kuna vestlused Rimbaud’st või Wilde’ist pole seal väga tervitatud. [–] Samuti väärib mainimist, et nimetatud LP-l on bändi kaubamärk, Coxi lihvimata bariton, mõjusamalt esile miksitud.”

19

Arcade Fire “Reflektor”
(EMI Virgin)

Areen ütles: “Duubelplaat. TANTSUplaat. Teinekord pole plahvatuseks vaja muud kui ainult üht sädet – siin on selleks sädemeks mõte panna tantsumuusika produtsendid Arcade Fire õhulossidele vundamenti laduma. /.../Suureks kasvanud dance-punkar. AOD ehk adult orientated dance. Eufooria ja melanhoolia käsikäes. Justkui ei saakski aru, kas parasjagu tuleb üles või alla.”

18

Kali Briis “Say Whaat?”
(Eesti Pops)

Areen ütles: “Aga “Say Whaat?” hakkab pihta oddhugolikult lihvitud stilisatsiooniga movembraalsest saepururokist ja minus pole nii palju Pulleritsu, et sellesse motellimiljöösse sisse elada. Ega vist ka Kali Briisis, sest üsna pea vahetab ta koodi ning ultravoxliku vahepala “Fallout” järel pakub uueks mänguplatsiks aeglustatult veiklevate tuledega ning poolunes õõtsuvate Jason Brooksi tüdrukutega laundžbaari. Millega pole ka muud peale hakata kui ainult eemalt imetleda, nagu Brooksi-tüdrukuid ikka. Miski ses muusikas muigab tuntavalt, aga mine võta kinni, kas rahulolust enesega või iroonilises distantseerituses.”

17

DVPH “Mõtted on mujal”
(Superbandiit)

Areen ütles: “Algusest otsani tänava hämaramatel aladel ja ükskõikne võõraste pilkude suhtes. Viis aastat töös olnud projekt-plaat, mille autorid, hiphopiala ühed sürrimad natuurid, produtsent Dragan Volta (DV) ja räppar Põhjamaade Hirm (PH) jõudsid pika tegemise käigus umbkaudu aastakese tülis olla. Plaadi süvenenud meeleolu seltsis olles loodan endamisi, et partnerite vaikimiseni viinud lahkheli oli midagi tõsiselt tõsist.”

16

psychoterror “Vaenlaste aeg”
(psychoterror)

Areen ütles: “Esiteks muidugi pillikäsitsemine, mis on kaugel tuimast kahesõrme power-duuride kütmisest ja arutust trummilahmimisest. psychoterror on rokenroll oma kõige vabamal, nihilistlikumal, pohhuistlikumal, ausamal ja seksikamal kujul.[–] Mõeldud mugavustsoonist välja raputamiseks ja igapäevase esteetika kaksiktornidesse sisse lendamiseks. Natuke vaimset terrorismi ei tee paha.”

15

Leslie Da Bass “Times New Roman”
(Universal)

Areen ütles: “Ma olen ehk siiras, näib Leslie ütlevat, aga ma tahan seda olla stiliseeritult ja turvaliselt ja fotogeeniliselt ning Bowie on siin minu tagatis ja alibi. Leslie on oma lembelauludes pigem metoodiline kui ennastunustav. Ta puistab südant, räägib imetlusest, näib isegi põlvili langevat, kuid mitte kusagil ei kao tema cool päriselt. Mitte kusagil ei upu ta liigutuspisaratesse ega lange rämpslikult madalale. Ta nagu oleks tegelane mingis filmis, mida ta siis ise kõrvalt vaatab.”

14

Kanye West “Yeezus”
(Def Jam)

Areen ütles: “Saabub 2013. aasta suvi ja ilmub “Yeezus”, tema kuues stuudioplaat. Flow ja gruuv on praktiliselt kadunud, r&b-päritolu tagaplaanile peidetud. Laulud on agressiivsed, kuid mitte tingimata ekspressiivsed – pigem on nad vormilt deformeeritud ja pinge all, minimalistlikud ühtpidi, teisalt liialdatud ja ülevõimendatud.[–] Kanye West ei kuulu romantilisse, vaid modernistlikku traditsiooni – tema tõed on ilusad siis, kui valu ja inetus, nihestused ja katkestused ära kannatada.”

13

Laurel Halo “Chance of Rain”
(Hyperdub)

Areen ütles: “Tantsitakse hoopis. “Chance of Rain” on sirgjooneline, ent meelisklev tehnotripp. Ja ta ei ole trafaretses mõttes girlie– ... Ta on otsustav, kindlameelne ja isegi vanamoeline, kui mõelda tehno kui stiili pikale ajaloole. Ja isegi kui tahaks seda tehno tuttavlikkust albumile ette heita, siis lugude veenev olek ja iseenesestmõistetavus ütleb selgelt shut up and dance.”

12

Kurt Vile “Wakin’ On A Pretty Daze”
(Matador)

Areen ütles: “Plaadi nimi annab hetkega õige otsa kätte: lahti läheb suuremat sorti uitamiseks ja uimamiseks, kus peaosas astuvad üles Kurt Vile’i veidi richardashcroftlikult mõmisev vokaal (Vile on rohkem “Yeah-yeah”-mees, Richard rohkem “Oh-no-no”-mees) ja totaalne kitarrijämm, mis läheb meeldivalt üle piiri juba üheksaminutilises avaloos. Kõike seda toetab täisvõimsusel taustabänd The Violators.”

11

Mart Avi “After Hours”
(Porridge Bullet)

Areen ütles: ““After Hours” on album, mille puhul justkui pole üldse mingit aega enne teda või väljaspool teda. Pole seda, mida juurteks nimetatakse, pole sisemust, mida pahupidi pööratuna näidatakse. See on hermeetiline ja kramplik ja rahutu plaat, mille vältel Avi küsib justkui ikka ja jälle ühte ja sama: “Kus ma olen ja kuidas ma siia sattusin?” Ning pärast sellist küsimust – mida on meil talle vastata? Sa oled võõras ja sa jääd võõraks. Sa oled teiselt planeedilt ja sa oled siin lõksus. Nõnda need lood edenevad, nõnda nad lõpevad.”

10

Deafheaven “Sunbather”
(Deathwish)

Areen ütles: “Tõenäoliselt kujuneb just “Sunbatherist” paljudele raskemuusika puristidele selle aasta üks kõvemaid pähkleid, mille katki hammustamisel nii mõnigi neist oma hambad murrab. Pähklituumaks pole seejuures mingi koll või õudne painaja, vaid hele ergav päike, mis, tõsi küll, on siin planeedil reaalselt kordi võimsam ja hukutavam jõud kui kõik mööda maad ringi kolistavad zombid ning antikristused kokku. Lisaks on tegemist sõna-sõnalt kaunikõlalise ja meloodilise muusikaga, mis black metal’i külge poogituna pole ka just väga tavapärane sündmus.”

9

Daft Punk “Random Access Memories”
(Columbia)

Areen ütles: “Jah, DP plaat kõlab, nagu oleks apteeker neile välja kirjutanud retsepti: võtke sada grammi Hall & Oatesi, võtke lusikatäis Doobie Brothersit, Fleetwood Maci, Steely Dani, võtke sedasama Earth,Wind & Fire soulidiskot; võtke isegi väike pitsike Eaglesit, enne magamaminekut võtke näpuotsaga sisse ka star-trekilikke orkestratsioone. Saategi oma west coast-yacht rock plaadi valmis. See plaat võiks olla vabalt 25 aastat vana, pärit sellesama yacht-rock’i hiilgeaastast1978 näiteks.”

8

King Krule “6 Feet Beneath The Moon”
(True Panther/XL)

Areen ütles: “King Krule debüütplaat “6 Feet Beneath The Moon” (mis ilmus päeval, mil Archie sai19aastaseks) on imeline stiilide, žanrite ning ajastute segu. Aga konkreetsemalt? Raske öelda. Albumitäis toore briti aktsendiga väljendatud teenage-emotsiooni (osa lugusid plaadil on valminud seitse aastat tagasi!) ja poeetilist melanhooliat, mida kannavad J Dilla stiilis taustabiidid, äraefektitatud kitarrid, džässised klahvid ning puhkpillid. Veel kord – Krule on moodsa aja Morrissey.”

7

David Bowie “The Next Day”
(Sony)

Areen ütles: “Uue plaadi kaaneks on Bowie valinud oma”piibelalbumi” “Heroes” kujunduse. Strateegilised kohad on kaetud valge ruuduga ja vana pealkiri maha kriipsutatud. [–] Tõsi, midagi revolutsioonilist siin pole. Aga kellel seda mässu vaja on, kui meil on Bowie ja tema laulukirjutamisoskus kui mitte oma hiilgavaimas, siis vähemalt kogenuimas vormis. Iga häälik, iga noot, iga häälevarjund räägib elust, mida suurem osa inimesi ei saa iialgi nägema ega kogema. Nii ilus kui ka inetuses. Mis ei tähenda, et 66aastane Bowie kisuks ennast nüüd alasti ja laseks vanainimese ihu ning hinge järada. Kaugel sellest.”

6

Nick Cave & The Bad Seeds “Push The Sky Away”
(Bad Seed Ltd)

Areen ütles: “Aga miks pehmo? Mis on ekstsentrilise jutlustajaga juhtunud? Kas tõesti pole siin monotoonset megabluusi või gospellikke hõiskeid? Kuulame.[–] Miskipärast aiman, et see plaat võiks mingite sarnasuste tõttu oodatult meeldida Lou Reedi fännidele ja natuke ootamatumalt Dire Straitsi (ma ei mõtle staadionihitte) kuulajaile. Ja kui Leonard Cohen suudaks loobuda halvast produktsioonist ja banaalseist odavsüntidest, teeks ta samasugust muusikat.”

5

Connan Mockasin “Caramel”
(Because/Mexican Summer)

Areen pole veel öelnud, et: ““Caramel” on Ariel Pinki alastus, Prince’i kiim, OutKasti funk-psühhedeelia võbisevamad hetked ja Scritti Politti elektrooniline detailitäpsus ning kõlade täiuslikkus ühte rullitult. Kõlab kui voodis väänlemine ja on suuremas osas linti võetud kuu aja pikkuse vedelemise käigus ühes Tokio hotellitoas. Embusi ja õrnusi jagav ja nuruv uus-meremaalane tõi pimedas novembris ootamatult päikse välja (ega muidu nii soe vist poleks praegu, eks?)”

4

Julia Holter “Loud City Songs”
(Domino)

Areen ütles: “Mida siis akadeemikute perest pärit ja klassikaliselt haritud Julia oma uuel albumil teeb? Antiik-Kreeka tragöödiad, nagu kahe eelmise puhul, teda sel korral ei inspireerinud, vaid hoopis 40ndate Pariis, mille miljöö ta tänapäeva Los Angelesse, oma kodulinna, toob. Aluseks Colette’i romaan “Gigi” ja selle järgi 50ndate lõpul vändatud muusikal. [–] Harva, kui akadeemiliselt haritud muusikud igavalt ei kõla, ja siin plaadil nad seda tõesti ei tee. Greif-Neilli produktsioon on ka, võiks öelda, ideaalne, ei mingit eputamist ega punnitatud trikke – saund on puhas ja selge.”

3

Oneohtrix Point Never “R Plus Seven”
(Warp)

Areen ütles: ““R Plus Seven” on by far üks esteetilisemaid albumeid, mis 2013. aastal välja on antud. Ta on ülesehituselt hoomamatu ja lapselikult mänglev. Ilus isegi. See ei ole teie arpeggiaatorihullu biitideta space groove. Ta on lihaste ja nanorobotite sidus moos. Iseseisvate ajamite põld. Ta on tolmlevad mälupulgad, ta on happy singulaarsus, infopilve talletunud igikelts. Piinlikult puhtad pinnad, ood eba-algupärasele helile ja tehislikkuse võidukäik. Üks fänn OPNi Facebooki ajajoonel nimetab seda postmodernismi lõppmänguks.”

2

My Bloody Valentine “m b v”
(MBV)

Areen ütles: “Kõik narkootiliselt mõjuvad elemendid on täpselt seal, kus ma neid ootan: ragisev kitarride rägastik, miksis üksteisest üle ja alla sõitvad helikihid, õõnsad, kohati varjust õhemad vokaalharmooniad ja need inglipuudutusena mõjuvad “uuuud” ja “uuuud”. Tahtmine on ka öelda, et Shields on veelgi geniaalsemaks muutunud oma oskuses sättida kitarririffe ja helisid kokku venitama hakanud lindi efektiga. Siin nagu oleks midagi uut, aga see võib mõjuda jalustniitvalt ja kaunilt juba loomuldasa. Ei, ma ei soovi seda kuidagi ilusamaks rääkida, kui ta on – nii või teisiti ei taha ma neil päevil midagi muud teha kui ainult “m b v’d” kuulata.”

1

Dean Blunt “The Redeemer”
(Hippos In Tanks)

Areen ütles: “See muusika siin on miski, mille jaoks inimesele üldse kõrvad on antud. Dean Blunt jätkab oma eelmise albumiga alustatud suhtetragöödiat, mis mõjub umbes nii, nagu sa oleksid sattunud elusana lahkamislauale. Jaa-jaa, ma tean, et sedaviisi öelduna kõlab see banaalselt, nagu mingi Nora Roberts või jumal teab kes. Aga nii on, et kurbus või melanhoolia on selle kohta väga vähe öeldud. Blunti passioon seisab sellistest maistest määratlustest kõrgemal. Ei ole siin ka firmamärgiks saanud kassetisahinaid ja krõpsuvaid, pooleks murtud sämplinguid. On hoopis äikesepilvedena taevas kõrguvad sünkjad orkestratsioonid, veealused harfid, viimsepäevapasunad ja kooriseaded, milliseid laulupeol ei kuule.”