Võim ja vaim: kuidas tappa draakonit?

Edgar Savisaarest näidendi kirjutanud Andrei Hvostov vaatas Eesti Draamateatris, mismoodi Mihhail Bulgakov kirjutas näidendit Jossif Stalinist.

Vaadates John Hodge’i näidendit “Kollaborandid”, mille sisuks on lugu sellest, mismoodi Mihhail Bulgakov kirjutas näidendit Jossif Stalinist, hakkas mind mingist hetkest vaevama mälestus, kuidas mina kirjutasin omal ajal näidendi Edgar Savisaarest.

Bulgakoviga on mul nii palju ühist, et ei tema näidend “Batum”, kus tegutseb noor Stalin, ega minu “Lindid”, kus näeb suhteliselt noort Savisaart, lavale ei jõudnudki.

“Kollaborantide” esietendusel tegeles mu aju seega mitte ühe, vaid tervelt kolme näidendiga: Hodge’i lugu Bulgakovist, Bulgakovi lugu Stalinist, minu enda lugu Savisaarest (ja tegelikult kumas kusagilt veel ka neljas tekst – Jevgeni Švartsi “Draakon”).

Tulemuseks lühiühendus.

Käisin hiljuti Hodge’i veel kord vaatamas. Teistkordse mõtestamise tulemused on esitatud allpool.

Hodge’i näidendi pealkirja võib lugeda kahte moodi. Esmalt ingliskeelse sõna “collaborator” harjumuspärases tähenduses: koostöö vaenlasega.

Bulgakov nõustub kirjutama Stalinit ülistava näidendi, järelikult on ta läinud vaenlase poole üle.

See tähendus korjatakse üles kõigepealt. See muudabki näidendi Bulgakovi austajatele raskesti seeditavaks. Neetud Hodge! Miks pidi ta kõigist vene kirjanikest just Bulgakovi võtma, mitte Gorki või Tolstoi või Majakovski?!

Aga stopp. Näidendi pealkirjas on kasutatud sõna “kollaborant” mitmuses.

Ingliskeelse “collaborator” esmane tähendus on “kaastöötaja”. Mis ongi näidendi sisuks – kirjanik Mihhail Bulgakov ja diktaator Jossif Stalin istuvad loomingulisest palangust haaratuna ühes ruumis ja teevad koos ühte ja sama tööd. Tõsi, ülesanded on jaotatud selliselt, et Stalin kirjutab näidendit iseendast, sest päris kirjanikul ehk Bulgakovil ei tule kuidagi vaim peale. Bulgakov on aga pandud olukorda, kus tema omakorda teeb Stalini tööd – kannab riigi juhtimise rasket koormat. Bulgakov vaatab läbi paberid, millega alustatakse kollektiviseerimist, industrialiseerimist, aga ka seda sündmust, mis on läinud ajalukku kui suur puhastus, ja kirjutab neile alla.

Sõna “collaborator” mõlemad tähendused on siin kokku viidud – Bulgakov ja Stalin on loomingulised kaastöölised; Bulgakov on läinud kurja võimu teenistusse.

Hodge’i näidendi kirjanduslooliseks taustaks on fakt, et Bulgakov on tõepoolest kirjutanud näidendi Stalinist. Pealkirjaga “Batum”, mitte “Noor Jossif”, nagu see on Hodge’il.

Kuid erinevused näidendi ja tegelikkuse vahel – nii nagu me seda teame kas või Jelena Bulgakova päeviku põhjal – on sedavõrd olulised, et tekib küsimus, kuivõrd on Briti autor end üldse tegelikkusega silmitsi pannud. Või kuivõrd ta sellest hoolib.

“Kollaborantides” näeme materiaalselt väga kitsastesse oludesse surutud kirjanikku, kes vireleb koos naisega kahetoalises korteris, kuhu on paigutatud elama veel kolm inimest (see on Stalini-aegne eluruumide vähesusest tingitud nn uplotnenije ehk “tihendamine”). Kirjanik elab nagu “tavaline” nõukogude kodanik.

See polnud nii. Näidendi “Batum” kirjutamise ajal elas Bulgakov võrreldes miljonite kaasmaalastega lausa luksuslikult: tal oli koduabiline, ta võis endale lubada tervisekosutust Moskva-lähedastes puhkekodudes, süüa loominguliste liitude restoranides roogasid, mille olemasolust polnud lihtne nõukogude inimene kuulnudki (romaanis “Meister ja Margarita” kirjeldatud restoran Gribojedov pole väljamõeldis).

Põhiline ebaklapp näidendi ja tegelikkuse vahel on aga Bulgakovit ümbritsenud inimeste suhtumine fakti, et kirjanik töötab Stalinit ülistava teatritüki kallal.

Hodge’i versioonis põhjustab see kirjaniku sõprade ning ka tema naise Jelena võõrdumise end maha müünud kirjanikust.

Tegelikkuses nad toetasid teda. Jelena Bulgakova päevikust selgub, et kirjanik langetas lõpliku otsuse kirjutada näidend Stalinist 1936. aasta veebruaris. Töö kestis üle kolme aasta. Alates 1939. aasta 3. juulist hakkas kirjanik lähematele sõpradele valmivast teosest ette lugema. See tekitas elevust, isegi entusiasmi. Kõik tahtsid Bulgakoviga sellest rääkida, teda kiita, teda õlale patsutada.

Ent Hodge’i versioonis sundis kirjanikku seda tööd ette võtma NKVD ohvitser, aega anti talle selleks vaid neli nädalat, tema lähedased keerasid talle selja.

Ajalooliselt on see vale. Aga kirjandusliku üldistusena?

Justkui pädeb. Bulgakov elas stalinliku terrorirežiimi päevil ja pidi enda elushoidmiseks tegema teatud asju. Hodge’i loodud Bulgakov tahtis elada, tahtis näha oma lavastusi ka edaspidi Moskva teatrite repertuaaris ja seepärast ta andiski alla.

Kuid just siin – allaandmises – peitubki Hodge’i kontseptsiooni suurim küsitavus.

Bulgakovit huvitas inimelude ja -saatustega mängiva Stalini hingekeemia. See ei saanudki kuidagi teisiti olla: “Meistris ja Margaritas” Moskvat bürokraadikaabakatest, nii kirjanduslikest kui ka mittekirjanduslikest, puhastava Saatana prototüübina on nähtud Stalinit.

Kirjaniku ees oli küsimus, kas on võimalik tuua lavale näidend N Liidu türannist nii, et Võim annab sellele oma õnnistuse, kuid ka Vaim ei peaks häbitundes silmi maha lööma. Hodge’i näidendis sõnastab Bulgakov iseendaga kompromissi tehes selle umbes sedasi, et “las nemad saavad oma, ja mina teen seda, mida mina pean õigeks”.

Ülesanne, mille Bulgakov enda ette püstitas mitte näidenditegelasena, vaid tõelises elus.

Stalinit ülistav näidend “Batum” on eesti keeles olemas. Lugege seda ja vaadake, kuidas saavutab Bulgakov “korralikuks jäämise” iseenda silmis.

Kolmandas stseenis räägib noor lava-Stalin seltsimeestele mõistujutu sellest, kuidas draakon varastas kord inimkonnalt päikese. “Ja leidusid inimesed, kes läksid draakoni juurde seda päikest tagasi nõutama ja võtsidki ta tagasi. Ning ütlesid päikesele: “Nüüd seisa siin kõrgel ja sära igavesti! Me ei lase sind enam käest!””

Miks pani Bulgakov oma näidendis “Batum” väidetava geeniuse suhu nii kehvakese mõistujutu? Ja kes oli see draakon ja kes olid need inimesed, kes läksid draakonilt päikest ära võtma?

Vastuse annab Bulgakovi asemel üks teine kirjanik – Jevgeni Švarts, kes kirjutas 1943. aastal näidendi pealkirjaga “Draakon”. Mingi linn on juba nelisada aastat lohe võimuses. Elanikud on olukorraga harjunud ning leiavad selle vältimatu ja isegi kasuliku olevat, ehkki elukas õgib iga kuu tuhat lehma, kaks tuhat lammast, muudki söödavat, lisaks tahab ta iga aasta ühte tütarlast. Linna saabuv rändrüütel leiab eest kollaborantide kamba. Järjekordse tüdruku isa teatab lohega võidelda soovivale rändrüütlile: “Meie ei nurise. Mis meist muidu saaks? Nii kaua kui ta siin on, ei julge ükski teine draakon meid puudutada [–] Uskuge mind – ainus viis draakonist vabanemiseks on muretseda endale oma draakon.”

Stalini riigis on see ohtlik jutt. Aga lõpus läheb Švartsi tahtel asi veelgi kummalisemaks – rüütel lööb draakoni maha, saab raskelt viga, tõmbub mägedesse haavu ravima ja selle aja sees, kui ta on ära, muundub linnakese esimene mees ehk linnapea uueks lohemaoks. Rahva toetusel, olgu rõhutatud (tsensuur hindas Švartsi näidendit vääriliselt: esietenduse järel keelati see kohe; tükk lubati lavale alles kaheksateist aasta hiljem. Eestis on seda läbi aegade lavastatud neli korda.)

Ma ei tea, kas Bulgakov ja Švarts tundsid teineteist. Aga nende mõttemaailmad on sarnased.

Vaid need, kes ei oska ridade vahelt lugeda ega suuda ajastut tabada, võivad tulla mõttele, et Bulgakovi “Batum” ongi üheselt kiidulaul Stalinile.

Diktaator polnud loll, ta sai aru, mis trikiga Bulgakov on hakkama saanud – kiitus on topeltpõhjaga, vaatad sügavamale ning leiad midagi hoopis teistsugust, kui pealt paistab. “Batumile” tõmmati kriips peale. Seda ei lavastatud kunagi.

Hodge’i versioonis on kõik teisiti. Stalin kirjutas ise mingi teksti kokku, küündimatu asja, ja sundis siis Bulgakovit seda omaks tunnistama. Stalini motiiviks oli vaid soov tõrksale kirjanikule tema koht kätte näidata. Et oleks tulevikus võimalik öelda: kui nõukogude võim suutis murda juba Bulgakovi enda, siis suudab ta murda ükskõik kelle.

See ongi Hodge’i näidendi sõnum.

Hodge ajab kirjanikuna muidugi oma asja. Teda võib kahtlustada omaenda mina upitamises, sest mis kehtib Bulgakovi kohta, laieneb kõigile kirjanikele. Vaadake meid, kui tähtsad me oleme!

Pangem tähele, et Stalin Võimu kehastusena on samuti läinud kaasajooksiklusele, sedapuhku Vaimuga!

Hiigelriiki raudses rusikas hoidev diktaator kulutab oma kallihinnalisest ajast (ka tema ööpäevas on vaid 24 tundi) kuidagi ebaproportsionaalselt palju aega ühe kirjaniku – kuigi on vaja kollektiviseerida, industrialiseerida ja represseerida, tehes seda kogu senise inimkonna ajaloo vältel enneolematus ulatuses – vastupanu murdmisele.

Sellega ei tunnista Võim mitte lihtsalt Vaimu olemasolu, ta tunnistab selle esmatähtsust.

On see tõsiselt võetav kontseptsioon?

On küll.

Kujutlege lugu Võimu ja Vaimu kollaboratsioonist äsjase Sirbi skandaali näitel. Lugu sellest, kuidas salakaval ning sihikindel kultuuriminister pingutab mitmel erineval moel murdmaks üht kirjanikku. Tahab teda panna tegema midagi niisugust, mida kirjanikud üldiselt ei tee. Olema – meenutades taas Bulgakovit, aga nüüd tema “Koera südant” – uue aja Švonder, samasugune musta nahkjakki kandev ülevõtja, kes ronib oma kambaga professor Breobraženski kabinetti ja püüab seal kehtestada revolutsioonilise majakomitee poolearulist korda.

Võib-olla keegi kunagi loobki sellise teksti.

Mina seda ei tee. Aitab mulle Savisaare fiaskost (sellest näidendist olid algul huvitatud kaks teatrit, aga huviga see piirduski).

Mult oodati veel ühe draakoni paljastamist, kes on endale võtnud terve linna. Koos lehmade-lammastega, tüdrukutest rääkimata. Oli vaja teha selle draakoniga nii nagu muinasjuttudes ikka – ta maha lüüa.

Aga mind autorina huvitas ennekõike rahvas, kes on draakoni valinud. Irvitades rahva (valijate, publiku) üle, muundub eluka paljastamine koos järgneva mahalöömisega millekski muuks. Tema justkui lahtiseletamiseks koos tema... õigustamisega.

Hodge’i näidendis oli minu jaoks võtmekoht see, kui noor Stalin (Indrek Sammul) pöördub publiku poole ja torkides näpuga saalis istuvate vaatajate suunas, küsib neilt otse: kas sina, sina ja sina olete valmis mulle järgnema?

See on asi, mida tuleb publikult aeg-ajalt üle küsida. Bulgakov küsib, Švarts küsib, Hodge küsib. Iseasi on see, kas publik saab küsimusest aru.

“Draakonit” on meil mängitud läbi aegade, “Kollaborante” terve see sügis. Ja ikka tuleb mingi kamp Sirpi üle võtma, ja ikka leiab mõni vaimuesindaja selle teo olevat ägeda.

Kollaborandid.