Massiga ja kaalutust kunstist
Vaadates tagasi möödunud aasta kultuurielu muljetele ja mullistustele, on esmalt raske uskuda, et kõik see on juhtunud ühe aasta jooksul. Samuti on tavakohasest raskem kunstipoliitiliste hinnangute, viimati ajakirjanduses aset leidnud aktiveerumise ning sotsiaalmeedias toimunud laikimiste ja unfriend’imiste udupaksu kihistuse eraldada seda, mis tegelikult toimus, sellest, mis toimus meie arvamuslugudest üleköetud peades.
Alustakski kunstipoliitilistest verstapostidest. Seni on ehk kaudselt tähtsam viimase aasta olulistest kunstipoliitilistest otsustest – Vano Allsalu saamine Kunstnike Liidu, Maria Arusoo saamine Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Rael Arteli saamine Tartu Kunstimuuseumi uueks juhiks ning kultuuriministri vahetumine – üks kaugelt üle siinse kunstielu otsustajate peade toimunud kunstipoliitiline otsus: Peterburi valimine järgmise Manifesta kunstibiennaali toimumiskohaks. See on ajutiselt tõstnud kohaliku kunstisiblimise ootustehorisonti ja kasvatanud rahvusvahelise seltskonna läbikäimist Tallinnast.
Kui aga keskenduda möödunud aasta kunstimälestustele, siis kõige massiivsema etteastepaketiga jääb aasta algupoolest kahtlemata meelde Raoul Kurvitz. Kati Ilvese kureeritud Kumu retrospektiiv balansseeris intrigeerivalt Kurvitza suuremahuliste installatsioonide taasesituse ja varasema välisretseptsiooni infolaua vahel, hargnedes uuemasse minimalismi, narratiivsesse videoabsurdi, joonistustesse või sound-art’i hargnevasse toodangusse, moodustades ühe seni terviklikuma retrospektiivi Kumu ajaloos. Eriti selgelt on kurvitzlikku kategoorilist kunstniku-attitude’i manifesteeriva raskekahurväe kanonaadi kõrval meelde jäänud vaatamise subjektiivsust kuulutav prilli-installatsioon, mis tõi näituse sees mängu teatava üldistuse tasandil kogu käesolevat kunstiaastat riivanud raivokelomeesliku immateriaalse ja materiaalse, massita ja massiga kunsti problemaatika. Lisaks välisesinemistele ja installatsioonile Valgusbiennaalil tuli Kurvitz detsembri keskpaigas Tam-galeriis välja juba uue isikunäitusega.
Kurvitza massiivsusele võib esimesest poolaastast vastu seada Laura Pählapuu efemeerse videonäituse, mis koosnes juhuslikest videofragmentidest ja prantsuse filmist laenatud dialoogide baasil loodud jutustustest, ja Laura Tootsi ja Paul Kuimeti foto ja autobiograafia realistlikkuse/lavastuslikkuse piire kompava väljapaneku Temnikova & Kasela vanades ruumides Müürivahe tänaval. Kurvitza näitusele sekundeeris aasta algupoole otsustavalt oma viie viimase aasta loominguga välja tulnud kataloogiga end immateriaalsesse nothing’oloogiasse kantinud Kiwa väljapanek, mille värskeimaks momendiks minu jaoks osutusid Vaala avara ruumiprogrammiga maadlevad eetritühjuse otseülekannet sedastavad minimalistlikud maalid.
Aasta esimese poole üheks huvitavamaks, värskemaks, kuid ilmselgelt alakajastatud näituseks oli Laura Tootsi poolt Hobusepea galeriis kureeritud Hollandi, Prantsuse ja Põhjamaade taustaga kunstnike ühisnäitus “Kasutu vaataja kirjad”, mille napid, traditsioonilisest kunstnikupaatosest meeldivalt vabastatud visuaal-kontseptuaalsed žestid pakkusid intrigeerivaid vormilisi ja tähenduslikke paradokse peaaegu nullsageduseni taandatud intensiivsusel. Meenuvad Amsterdamist kunstniku saabastega Tallinna jõudnud kivike ja seina külge kleebitud lehtedega ilutaim. Igatahes oli selles näituses seda interdistsiplinaarset kolmemõõtmelist argisust, mis on ilma suurte žestideta saanud omamoodi uueks normatiivsuseks rahvusvahelises kunstis. Minimaalne materjal selle tendentsi kajastamiseks eesti kultuuriruumis on igatahes olemas, seda enam, et ka Tootsi kureeritud näitusel esinenud Laura Kuusk tõi juunis-juulis EKKMis koos Pascale Riou’ga kureeritud argielu ökosüsteemidest jutustaval näitusel “Kõrvalnähud” esile samasuguse nähtuse.
Aasta esimese poole võtmeline kaasaegse kunsti näitus oli ka tänavu, sarnaselt mitme varasema aastaga, EKKMi hooaja avapauguna toimiv Köler Prize. Nelja viimastel aastatel tähelepanu keskmes olnud kunstniku või kollektiivi seast valiti sel korral nominentideks Karel Koplimets, Paul Kuimet, Kristina Norman, Jaanus Samma ja Triin Tamm. Kuigi kogu auhinnapoti, nii žürii- kui ka publikupreemia haaras seekord endale kohaliku geikultuuri mäluarheoloogiat libaooperiks ümber genereerinud Samma, oli intrigeeriv jälgida ka Paul Kuimeti ja Triin Tamme idiosünkraatilisi positsioneeringuid. Kui Kuimet oli aasta alguses tulnud välja teatri NO99 tellimusel Tõnis Saadojalt valminud laemaali saatnud raamatu fotodega, oli mul esmalt tunne, et need kuulusid tellimustööde valda. Selle suutis aga Kuimet oskuslikult kummutada aasta viimastel kuudel Kumus nende fotode põhjal toimunud näitusega. Triin Tamm seevastu, ilmselgelt kõige mängulisema autoripositsiooniga autorina, üllatas tagantjärele oma valitud karussellimotiivistiku prohvetlikkusega – kogu ülejäänud suve oli EKKMi vahetus naabruses linnavalitsuse organiseeritud lõbustuspark, millega Tamme absurdiaktsioon resoneeris. EKKMi selle aasta intensiivseimaks näitusekogemuseks osutus aga erandlikult isikunäitus, suve teisel poolel avatud, Anders Härmi ja Eugenio Viola kureeritud Mark Raidpere “Damage”, mis sünteesis veenvalt kunstniku foto- ja videoloomingut ning isiklikku ja sotsiaalset mõõdet.
Üks kunstielu poleemika verstaposte oli Eesti esindamine Veneetsia biennaalil. Rahvusvahelise tiimi koostöös sündinud Dénes Kalev Farkase ekspositsiooni “Evident in Advance” tugevus seisnes veenvas meditatsioonis kujutise ja keele ebaadekvaatsuse üle representatsioonis.
Iseloomulik käesolevale aastale oli ka hapukurgihooaja puudumine. Aasta (või ka üle aastate) vägevaimaks impordiartikliks võib tituleerida suvel Kumus avatud “Kriitika ja kriiside” näituse, mis läbi kunsti vastuseisu kujundi ideoloogilistele dominantidele lõimis Ida- ja Lääne-Euroopa avangardilainete lugusid – tõeline õpikumaterjal 20. sajandi kunsti sisehoovuste hoomamiseks originaalteoste kaudu. Kumu kaasaegse kunsti programmi teiseks säravaks paketiks võib pidada sügisel avatud Kati Ilvese ja Ragne Nuki kureeritud helikunsti näitust “Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”, mis tõi kohalikele klassikutele toetudes jõuliselt välja viimase viieteistkümne aasta arengute kokkuvõtte selles efemeerses ja intrigeerivalt interdistsiplinaarses tegevusvaldkonnas.
Vaatamata Kunstihoone püüdlustele esitada aasta suurprojektina Tamara Luugi kureeritud ANK ’64 näitust, tundus see ajaloolise positsioneeringu asemel liiga selge allumisena kunstniku omamüütidele. Kunstihoone selle aasta sündmuseks jääb minu jaoks suvine, Tamara Luugi poolt kunstnikuga tihedas interaktsioonis kureeritud Valeri Vinogradovi “Ninotschka”.
Kuigi mul puudub pidev ülevaade Tartu kunstielust, oli ka selle aasta kunstfestivali “ART IST KUKU NU UT” raames Rael Arteli kureeritud “Prada Pravda” üks aasta intrigeerivamaid koondnäitusi.
Aasta suurimaks sündmuseks eesti kaasaegse kunsti ekspordifrondil oli Anders Härmi mahukas nooremast kunstnikepõlvkonnast ja filmitegijatest Norrasse, Stavangeri komponeeritud näitus “Estonian Dream”, mida siinkirjutajal kahjuks näha ei õnnestunud.
Arvukatest väiksematest isikunäitustest tooksin välja suvel Kunstihoone galeriis tumemeele sugestiivsusega ruumi üle võtnud Jass Kaselaane heli- ning ruumiinstallatsiooni “Jumala hääl”, Ivar Veermäe sügisese “St. Ghislaini pilved”, mis rääkis Linnagaleriis süsteemsema sotsiaalse kunsti metoodikast lähtudes Google’i Euroopa peakontori ligipääsmatust tootmislinnakust, ja hilissügisese Pire Sova väljapaneku “Eksterjöör”, mis tugines kunstniku habrastest installatiivsetest siserefleksioonidest ümbritsetud keskkonnas tajutud kunstipärastele vaadetele.
Hilissügisesest näituseprogrammist tasub mainida veel algatust teinud Valgusbiennaali.
